Eesti esimene kaasaegse kunsti muuseum tegutseb alates 1992. aastast Pärnus. Muuseum tegeleb aastaringse näitustegevusega, siia on oodatud kunstnikud ja filmiloojad oma autorinäituste ning -esitlustega nii kodu- kui välismaalt. Kahe aastakümnega on Uue Kunsti Muuseumi igasuvine aktinäitus MEES ja NAINE kasvanud nii Pärnu kui Eesti üheks kõige populaarsemaks kunstisündmuseks, saanud meie kultuurielu rahvusvaheliseks maamärgiks. Meie kollektsioonis on mitu tuhat visuaalkunsti teost üle maailma: maale, fotosid, filme, graafikat, skulptuure jpm.
Muuseumi senine elulugu:
aastal lõid tuntud Pärnu kultuuritegelased Neeme Ellerma (Sütevaka gümnaasiumi direktor), Silvi Borodinskas (Pärnu Muusikakooli direktor), Omar Volmer (Pärnu muuseumi juhataja), Ilmar Tõnisson (Pärnu sümfoniettorkestri dirigent) ja Mark Soosaar (Pärnu RVA Ühingu esimees) aktsiaseltsi Chaplin ning võtsid linnalt tasuta kasutusse endise EKP adminhoone. Eesmärgiks oli luua suvituslinna villade piirkonda mitmekülgne kultuurikeskus. Paari tegutsemisaastaga selgus, et sellest projektist kasvab välja peamiselt kujutava kunsti ja audiovisuaalsete kunstide keskus. Aktsiaselts, kus omasid osakuid mitmed Pärnu edukad ettevõtjad, tegeles viisteist kasutusaastat büroohoone haldamisega. Sisulise töö tagamiseks lõid ülalnimetatud kultuuritegelased sihtasutuse Uue Kunsti Muuseum ning MTÜ Pärnu rahvusvaheline visuaalse antropoloogia ühing. Viimane on Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali korraldaja olnud kõik need aastad.
aastal pandi nurgakivi Uue Kunsti Muuseumi kollektsioonile. Esimese annetuse tegi Puertoriiko graafik Martin Garcia Rivera, kes kinkis pärast esinemist aktinäitusel MEES ja NAINE kõik oma suuremõõtmelised puulõiked „Lati-dos“ muuseumile. Esimene kingitus oli sümboolse tähendusega, andes suuna kogu järgnevale kogumistegevusele, mis väärtustab põlisrahvaste kunstis põlvest-põlve kestnud põhiväärtusi. Ning mitte ainult. Innovatiivsed vormiotsingud, juba kogutud teemade arendused üha uute loojate poolt on samuti olnud kogude täiendamise aluseks. Näiteks pärast Kultuurkapitali toel 1998. aastal rootsi kunstnikult Elisabeth Ohlsonilt fotolavastuse „Püha õhtu söömaaeg“ omandamist ostsime eesti fotokunstniku Peeter Lauritsa suuremõõtmelise nägemuse Kristuse viimasest õhtusöögist oma jüngritega kesk kaasaaegset kommertsbutafooriat. Nende kahe teose eksponeerimine koos Peeter Mudisti viimase suure maaliga „Usu õpetus“ (2002) loob omaette narratiivi meie ajast. Lisades kolmele tasapinnalisele teosele veel Mudisti maali loomise video, anname sellele meie muuseumi näitusekomplektile lausa neljanda mõõtme.
Muuseumi kollektsioon hakkas jõudsalt kasvama 1998. aastal, kui meid külastas tuntud briti poeet, fotokunstnik ning kunstiteadlane Edward Lucie-Smith, kellest sai peagi meie kunstikogu peaekspert. Tänu tema rahvusvahelisele autoriteedile ja mitmel korral ka aktinäituse MEES JA NAINE kureerimisele on UKM kogu täienenud paljude töödega staarkunstnikelt nagu näiteks Michael Kvium Taanist, Pablo Picasso, Jean Rustin ja Corneille Prantsusmaalt, Yoko Ono, Mark Sadan, Jonathan Webb, Judy Chicago, Joel Peter Witkin ja Kalev Mark Kostabi USAst, Elina Brotherus ja Viggo Wallensköld Soomest, Ivan Pinkava ja kunstigrupp Kamera Skura Tðehhist, Ruslan Vaðkevitð Valgevenest, Michalis Manoussakis Kreekast, Aurel Vlad Rumeeniast, Tara Sosrowardoyo Malaisiast, Jose Mario Ansalone Argentiinast jpt. Omaenda loomingust kinkis Edward Lucie-Smith muuseumi kunstikogule viiekümnest fotost koosneva sarja „Kivi ja ihu“. Tänu meie peaeksperdi kaasalöömisele õnnestus 2004. aasta suvel-sügisel, mil toimusid olümpiamängud Ateenas, korraldada kaksiknäitus JUMAL MUUTUB INIMESEKS, kus eksponeerisime kreeka kunstnike teoseid Pärnus ning meie kollektsiooni tippteoseid Ateena südalinnas asuvad Frissirase muuseumis. Eesti kunstinäitusi on muuseum korraldanud veel ka Prantsusmaal , Soomes ja Mongoolias, eesti puuetega kunstnike loomingut eksponeerinud korduvalt Rootsis. Tänastele Valgevene sürrealistidele on Pärnu Uue Kunsti Muuseum olnud juba aastaid aknaks Euroopasse. Nii ongi juhtunud, et muuseumi kahekümne-aastane tegevus on loomulikult ja elavalt arenenud piiriüleseks.
Pea kahekümne aasta jooksul on UKM enam kui poolte näituste materjalid toonud välismaalt, püüdes eesti kunstipublikut ja kunstnikkonda hoida kursis nii kahekümnenda sajandi klassikute (Chagall, Cocteau, Simberg, Savitski, Dali, Cobra-rühm jt) kui ka uute, sageli irriteerivalt väljakutsuvate tulijate silmapaistvate saavutustega. Samas pole muuseum unustanud ka eesti klassikuid (marmoripäevad Carraras ja Pärnus Amandus Adamsoni auks) ja samuti meie eredaid kaasaegseid. Neist Evald Okasel, Jüri Arrakul, Peeter Mudistil, Enn Põldroosil, Leonhard Lapinil, Anu Raual, Aivar Kurvitsal jpt on toimunud korduvalt isiknäitusi. Ning pea igalt näituselt on midagi jäänud ka muuseumi kollektsiooni. Tuhatkonnale kunstiteosele on paarikümne aasta jooksul lisandunud ca 4000 dokumentaalfilmi Pärnu filmifestivali programmist, mis on kingitud autorite poolt meie kunstikogule.
2002. aastal õnnestus riigi- ja linnaeelarveliste vahenditega (ca 6 miljonit krooni) ehitada ümber büroohoone esimene korrus ja seadistada see kaasaegsete turva- ning valgustusseadmetega. Ekspositsiooniala suurenes 600m²-le. Samuti sai läbi projekteeritud kogu büroohoone rekonstrueerimine, mis oleks lisanud juurde veel 300m² ekspositsioonipinda ning hoone ette oleks kerkinud uus moodne fuajee ning maja kõrvale auditoorium-kinosaal 200-le vaatajale. 2006. aastal võttis muuseum vastu Viljandi linnavalitsuse kutse laieneda naaberlinna ning ehitada välja näitusemaja sealse raekoja kõrval. Aastatel 2006 – 2011 toimusid aktinäitused MEES JA NAINE kahes linnas – nii Viljandis kui Pärnus. Endise Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumi muuseumiks ümberehitamise projektile kulus 1,7 miljonit riigi- ja linnaeelarvelist raha, ent kahjuks ei õnnestunud saada EL struktuurifondide vahendeid ehitamiseks. Kahjuks kaotas Viljandi linn huvi kunstimuuseumi rajamise vastu ega oodanud ära EL uut finantsperioodi 2014-2020. Ning nii võttis 2013. aasta augustis linnavolikogu vastu otsuse ehitada raekoja kõrvale hoopis sotsiaalmaja.
Muuseum on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi konverentse ning ajurünnakuid tsensuuriprobleemidest (juhtis Judith Vidal-Hall Londonist), kultuuriväärtuste kaitsmisest üleujutuste eest (esinesid teadlased Veneetsiast, Amsterdamist, Delftist), endiste sadama-alade regenereerimisest kultuurile (koostöös partneritega Portugalist, Itaaliast, Sloveeniast, Tðehhist), ajalooliste linnasüdamete elustamisest (arhitektidega Soomest, Rootsist, Taanist). Nimetatud ümarlaudade, mõttetalgute, konverentside peamiseks eesmärgiks on olnud siduda professionaalseid poliitikuid, ametnikke, arhitekte kodanikuühiskonnaga, üheskoos genereerida ideid ja visioone nii vaimse kui materiaalse elukeskkonna kaasajastamiseks.
2013. aastal korraldas Uue Kunsti Muuseum koostöös Pärnu linnavalitsuse ja Eesti Arhitektide Liiduga rahvusvahelise arhitektuurivõistluse „Läänemere Kunstipark“, mis näeb ette Pärnu jõele üheksa Läänemere-riigi ujuvpaviljoni ehitamise, kus hakatakse eksponeerima ümber ühise mere elavate rahvaste kunsti, arhitektuuri jt kultuurisaavutusi. Võistlusele saabus 78 tööd kõigist maailmajagudest. Rahvusvaheline þürii valis esikohale noorte poola arhitektide Marta Sepulska -Wronska ja Marbolzata Dembowska ideekavandi, mis taastab Pärnu linnasiluetist viimases sõjas hävinud Nikolai kiriku kui olulise maamärgi. Kuid enam mitte kiriku, vaid hoopis kunstitemplina!
Novembrist 2020 on Uue Kunsti Muuseumi uueks asukohaks Rüütli 40a, Pärnu- Iseseisvusväljaku äärne endine pangamaja.
