2022 Veneetsia kunstibiennaali peanäitustel Giardinis ja Arsenales oli kuraatorivalikus rohkelt traditsioonilist maalikunsti, kui püüda biennaali fookust ühte lausesse võtta – midagi ega kedagi pole unustatud, kogu senine kunstiajalugu on taas omnipresentselt aktuaalne, eriti 20.sajandi modernistlik kogemus.
Aastanäitusel on aukohal autorid, kelle kunstiline sõltumatus on veenev, kelle ainuke ühine joon ongi kunstiline veenvus, usk enda valitud väljendusvahendite kestmisse.
Lilian Mosolaineni (1961) “Õnnistegija surm” kannab religioosse ainese draama välja, ikoonimaalile sarnaneva süvenemisega viimistleb oma lõuendeid ka kogenud maaliveteran Einar Vene (s 1952), tema Kolgata ristikandmise motiiv ja puhkehetkel Ateena on maalitud kui uued superkangelased Marveli kinouniversumist.
Piret Rohusaare (1961) vastandvärvustele mängiv koloriit on hipsterimaitsele niigi liialt metsik, kunstnik toob ruumiliseks tasakaalustajaks maalipaari ette veel röögatumate maalingutega keraamilised hiigelvaasid!
Pärnu aastanäitus on saanud kohaks, kus alati leiab nauditava valiku maalikorüfeedest, nii ka 2023 – näitusel on uute töödega väljas vanameistrid Uno Roosvalt (s 1941) ja Mari Roosvalt (s 1945) – nende abstraktsiooni ja dokumentaalsust siduvad tööd oleks kui ajastust, kus maalikunstiga professionaalsel tasemel tegelemise lävendiks oli maalitehniline kõrg-meisterlikkus. Näituse eakaim esineja – Tiiu Pallo-Vaik (1941) seevastu jätkab maaliuuenduslikul kursil. Traditsioonilisus ja uuenduslikkus pole selle näituse mõõdikud, ja ammu ei sünkroniseeru need parameetrid kunstnike sünniaastatega. Nt lähtub Stanislav Antipov (1976), Eestis elav udmurdi juurtega kunstnik, küll traditsioonilisest realismist, kuid näib väärtustavat ka valgustundlikku impressionismi ja mahlast maalilisust. Tähendusrikkale kujundile panustavad väga head maalijad Valeri Vinogradov (s.1952) – silku rappiv kajakas, ja Anne Parmasto – õunapuu paradiisiaias.
“Tegelikkus ja kujutlus” näitust pingestavaks kutsutud kunstnikuks on Marko Mäetamm (s 1965), kelle 5 ühemeetrise küljepikkusega lõuendit on pärit “Maailmalõpu”-nimelisest uuest sarjast, ja siin ületab Mäetamm kõiki oma seniseid minasid ja egosid mitmekordselt. Paheliste potililledena ja inimesi õgiva floorana lahendatud hübriidid (kes pole enam inimesed, aga mitte veel ka taimed) on terava siin ja praegu tunnetusega – õnnistegija on surnud, ja moraalireeglid on vaid nõrkadele.
10-st kutsutud Soome kunstnikust (soomlased valis näitusele Satu Kalliokuusi Helsinki kunstnike liidust) jääb silma suurepärane kolorist Mika Vesalahti (s 1967), kelle täiuslik abstraktsioon on ühteaegu ka metsa- ja rabapilt, kus iseseisvunud pintslilöögid võtavad kohati krutsifikside sarnaseid poose.
Näituse kuraator ja ekspositsiooni kujundus: Jaan Elken, töörühmas lisaks: Linda Elken, Marie Virta (UKM), Tiiu Rebane (EML)
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, Kultuuriministeerium
Uue Kunsti Muuseum
avatud K-P 11-18.00
Rüütli 40a, Pärnu
www.mona.ee
