Viis aastat tagasi oli tütar koos ekstreemse reisiseltskonnaga Karjalas ja saatis sõnumi: „Täna läheme Botobaapasse“. No mis koht see veel on!?
Selgus, et kui sõna BOTTOBAAPA lugeda eesti keeles, saame kentsaka sõna. Aga kui lugeda seda vene keeles, saame soomekeelse kohanime VOTTOVAARA. Vottomägi.
Iidsete saami jumalate püha mägi. Suured kivid, alt nagu lihvitud, toetumas väikestele kividele ja seismas võimatul kallakul. Ma pole seal kunagi käinud ja ei lähe ka kunagi, aga fotod jätsid sügava mulje.
Laplaste ja saamide nüüdsed alad on palju enam põhja pool ja olen seal korduvalt käinud. Inari–äärne karune loodus, tundrud, kivijõed, kidur taimestik, see eriline õhk ja inimesed. Paik, kus väärtused saavad õigesse järjekorda.
Aga sellel näitusel oleks kõik „nagu valesti“. Alates nimest. Ja et saami jumalate Karjala-kodu asub nüüd Venemaal. Ja kuidas kivimürakad saavad seinal püsida. Kes on lihvinud kivid ja asetanud suured kivid väikestele? Kuidas saab kivimägi lahkuda? Lisaks valeperspektiiv, kus pildirida koondub hoolimata ruuminurgast…
Selle näituse esmaesitlus oli Tallinnas Vabaduse galeriis 2019 ja teine Türi Kultuurikeskuse Galeriis 2020.
Sirje Eelma
+ selle näituse nimes viitab vahepeal valminud uutele teostele „ Uuskasutus“ 1,2,3. See oli kummaline tardunud aeg nagu üks pikk kaamos. Oli aega mõelda ja sahtleid koristada. Graafika trükkimisel oli mul tekkinud palju lõpetamata või ebaõnnestunud tõmmiseid. Rebisin need ühesuurusteks tükkideks ja aegamööda leidsin neile uue elu. Siin on eksponeeritud kolm suurt kompositsiooni.
