Metall tekstiilidega kooskasutatuna seostuvad erinevate pärimuskultuuridega, mis suunavad teadlikku kasutajat
nägema samasugust erinevustes ja hindama omanäolist sisutustekstiili identiteedi kinnitajana. Hõbeda lisamine on aga erinevates kultuurides olnud teadlik ning tähendusega kaunistusvõte.
Esimese põimevaiba kudusin eelmisel sajandil, aastal 1998. Selleks oli pidulik Pulmavaip Heimtali Viinakööki. Sellest ajast on paljugi muutunud, nii maailm kui rahvas. Kuid armastus kodu ja Eesti traditsioonide vastu, saanud suuremaks ning tõelisemaks. Näitusel on väljapanekus viimaste aastate vaibalooming, kus olen otsinud sümboolseid ja tähendusega mustrikirju, seletamaks eestluse tähendust nüüd ja praegu. Kasutades neid tehnikaid, hoidnud traditsioonilist ning lisades autoritehnikana „hõbedat“, rõhutan selle kaudu ehtimiskultuuri ja inimese kaitsmisfunktsiooni olulisust, läbi sajandite.
On kirja pandud tarkust, mida lugeda ja sellist teistsugust, kodust kaasa antud elamise oskust. Mis siis teeb ühe rahva targaks, teistest eristuvaks? Ridade vahele on vaipadel kirjatud vastused. Otsi ja Sa leiad enese jaoks olulist. Kuid istume hetkeks ennem teele minekut, mõeldes kõikidele rahvatarkustele, mida kodust väljudes kaasa võtta. Kummardus kõikide esiemade poolt loodu, inspiratsiooni eest!
Näituse valmimist ja eksponeerimist on toetanud Eesti Kultuurkapitali õppejõudude loomestipendiumiga.
Christi Kütt
Lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiilieriala (1998) ja Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuri (2005). Tunnustatud noore pärandihoidja ja käsitöötraditsioonide edasikandjana ning Viljandimaa käsitöömeistrina.Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia osakonna tekstiilieriala lektor aastast 2005.
