Hea kunst ühel või teisel moel võimendab elu. Platon ütleb „Pidusöögis“, et „kõik inimesed … on rasedad nii kehalt kui hingelt“ (206c),1 s.t neis on mingi potentsiaal, pakitsus, loomise ehk „ilmaletoomise“ tung. Selle tulemuseks võib olla laps, meisterdatud asi, oluline tegu, kunstiteos, mingi taipamine jpm. Ilu määratleb Platon sellise sünnitamise katalüsaatorina: pole ette teada, mis toimib ühe või teise inimese puhul selle käiviti ja kiirendajana, aga kui see aset leiab, siis võib seda ilusaks nimetada. Ilu on elustav.
