Korilase geen ja õlad karvased, 2026

linnatänavatelt korjatud autoratastest muljutud ja bensiinilõhnalised oksad, prügikotid, kiirliim, tekst, heli

Teos on jätk minu varasematele sama materjaliga teostele ning kasvas välja huvist inimese kui liigi paradoksaalse olemuse vastu. Ühelt poolt kujundab ja kahjustab inimene isekalt oma keskkonda, teisalt otsib ta sidet, hoolitseb, kogub, säilitab ja loob tähendusi. Teoses püüdsin nende vastuoluliste impulsside kooseksisteerimist läbi mängida, puudutades hävingu, haavatavuse ja ellujäämise teemasid. Töö arenes suuresti intuitiivselt, materjalidega koos mõtlemises ja nende kaudu tähenduste järkjärgulises avanemises. Teemaga töötades olen saanud inimest ja inimkonda justkui kõrvalt vaadata ning sellest kujunes omamoodi rännak ajas ja ruumis.