Väljapaneku kuraatori ja NOBA.ac kunstikeskkonna eestvedaja Andra Orni sõnul on kunstnikud tegutsenud tandemina ka varasemalt. Üheskoos pälvisid nad 1999. aastal Konrad Mäe medali. “Seekordne väljapanek on kui kahekõne kahe pikaajalise sõbra ja kolleegi ning looduse vahel.”
“Valisime Viinistu Tünnigaleriide suvehooaja lõpetuseks kahe tunnustatud maalikunstniku näitused, mis kõnetavad inimhingede sügavusi looduse kaudu. Viinistu looduskaunis ümbrus ja mere lähedus on selleks kui loodud ning augustikuu soojus, mis juhatab sisse sügise, on suur muutuste aeg, kus hetkeks võiks aja maha võtta ja mõtiskleda,” lisab kuraator.
Laurentsiuse Viinistu Tünnigalerii väljapanek kannab pealkirja MERI. “Esimest korda sattusin Viinistule aastat 20 tagasi maaliosakonna suvepraktikaga seoses. Üliõpilased maalisid nädal otsa merd. Sel suvel, 20 aastat hiljem, maalin ise merd. Kasutades mälufiltrit ja arsenali kogunenud erinevaid maalitehnikaid üritan saavutada unenäolist tulemust, et vaataja tajuks suus meresoolamaitset, ninas adrulõhna, niisket tuulepaid põsel…,” sõnab Laurentsius.
Laurentsius maal.
Anne Daniela Rodgersi näitusel NÄEN. VAATAN. NÄEN. on publikule avastamiseks väljas sel aastal valminud kümmekond maali, mis kannavad mõttelõnga otsa pakkuvaid nimesid “Pärast vihma”, “Mõtiskledes vabadusest”, “Lend”, “Kerjus”. Rodgersi sõnul kõnelevad maalid ja nende nimed piisavalt selges keeles ehk laenates Tõnu Õnnepalu sõnu lausub kunstnik oma näituse kohta lühidalt: “Kuidas on elada”.
Anne Daniela Rodgers. Lend, 2022.
Laurentsiuse “Meri” ja Anne Daniela Rodgersi “Näen. Vaatan. Näen.” avatakse Viinistu Kunstimuuseumi Tünnigaleriides 5. augustil kl 15.00, näitused on avatud kuni 3. septembrini.
Kunstnikest:
Anne Daniela Rodgers on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri eriala ja õppinud magistrantuuris interdistsiplinaarse kunsti (IDK) osakonnas. On teinud tandemnäitusi Laurentsiuse ja Paul Rodgersiga ning olnud eksponeeritud Riia Skulptuuri Kvadriennaalil (2004) ja Pekingi Biennaalil (2005). Peale (enese)analüütiliste installatiivsete teoste loomise perioodi on ta jäänud peamiselt botaaniliste vaikelude maalimise juurde. Tema lüürilised natüürmordid on pühendatud ilu ja neutraalsuse poole püüdlemisele.
“Mulle meeldib, et sõnas “vaikelu” on koos nii vaikuse kui elu mõisted. Oma maalides soovin tekitada aega ja ruumi, otsekui oleks maal vaid aken teise maailma. Neid momente, kus tunnetan aja paratamatut kulgu, ei taha ma kuidagi maha magada ning maalimine on parim viis neid hetki talletada ja seejärel enda järel uuesti maha jätta.”
Üks oma põlvkonna väljapaistvamaid maalikunstnikke Laurentsius on aastate jooksul katsetanud väga erinevate žanrite ja maalilaadidega, vallates võrdselt hästi akadeemilist realismi, grafitit, ekspressiivset abstraktsionismi jne, tihtilugu kombineerides neid omavahel. Viimasel paaril aastal on ta peaasjalikult tegelenud maastikumaaliga, tõestamaks et see, pigem tolmulõhnaline žanr, võib olla vägagi kaasaegne. Laurentsiusele on osaks saanud mitmeid tunnustusi: Kristjan Raua preemia (2014), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2011), Konrad Mäe preemia (2009), Eesti Maalikunstnike Liidu aastapreemia (1999) ning Vaal Galerii aastapreemia (1996).
