Urmas Lüüs on kaasaegne kunstnik, kelle autoriminas ristuvad ja kattuvad mitmed erinevad loomingulised identiteedid. Ta on hariduselt sepp, tegelenud läbisegi etenduskunsti, ehtekunsti, müramuusika, installatsiooni, kunsti õpetamise ja kunstist kirjutamisega. Mul on tunne, et kunstniku, või laieminigi loojaisiksusena üldiselt, on Lüüs alati nautinud olukordi, kus ta on veidike võõras, servapidi kellegi teise kodutanumal.
Kunstikriitika ja kuraatorid on Urmas Lüüsi loomingut sageli seostanud uus-materialismiga. See on trend, mis kajastub uskumuses, et kunstilist teksti hoiab töös eelkõige kehaline töö, materjali isikliku poeetilise manipuleerimise energia. Teostus on seega kõike muud kui sekundaarne, sest juba mõtlemine ise toimub läbi käeliste otsingute. Sellisena paistab uus-materialistlik kunst paitavat vastukarva postkontseptualismi peavoolus nii sageli domineerivat uus-platonistlikult idee-keskset kujutlust, nagu oleks ükskõik, kas kunstnik teostab oma projekti ise või palkab selleks usinaid kunstisipelgaid mõnest kaugest hiina manufaktuurist. Kõige üldisemal tasandil tähendab see aga teadlikku vastandumist nii industriaalse tootmisühiskonna kui ka teenustepõhise infoühiskonna valdavatele käitlusmudelitele, muutumata seejuures nostalgilis-käsitöönduslikuks. Lüüsi poolt sageli ebatavalistes, nihkes kontekstides kasutatavad traditsioonilised tehnikad tikkimisest sepatööni avavad käsitsi mõtlemise erinevaid registreid.
On enam kui värskendav, kui kaasaegne kunst annab vahest võimaluse võtta riiulist piibel ja ajada näpp saatesõna pobisemiseks Koguja raamatu vahele: „Tühisuste tühisus, kõik on tühisus ja vaimu närimine“. Ent nali naljaks, Lüüsi seekordse installatsiooni reipalt pessimistlik fluidum on pääsetee meie aega üha jõulisemalt ahistavast nõudest kõikjal üha selgemini pooli valida ja ennast upitades barrikaadidele ronida, karjudes üha kimedamalt; „meie, meie, meie!“ See läbi süvenevate poliitiliste kriiside kaasaja kultuuriteadvust üha rängemalt rõhuv kreedo, mille kaasaantuseks on „nüansimeele kriisi“ (Hasso Krull) jätkuv süvenemine, ongi õigupoolest relativiseeritav üksnes poeesia hermeetilises omaruumis, sundimata kellelegi peale selget moraliteed. Refereerides kunstniku enese mõttekäiku; „paljusus on aktsepteeritav, kuna kuri ei devalveeri halba ja halb ei tühista head“.
Meile kui „Surmatantsu“ luterlikele pärijatele on hõlbus omaks võtta Notke maali läbini demokraatlikku sõnumit, et surma ees on kõik võrdsed kuningast kerjuseni. Katoliikliku votiivkitši maailmas, mis Lüüsi siinkohal paelunud on, näib asi olevat keerulisem. Lüüsi installatsiooni kontekstis esitatud väiksemaid töid näib iseloomustavat sakramentaalsuse printsiip – nähtamatu ja spirituaalne on kohal nähtava ja materiaalse kaudu, mis omakorda muutub selle kohaloleku kaudu pühaks. Lähtudes sellest oleks paslik küsida; kes veel julgeb väita, et „surma vastaskaldalt ei too keegi suveniire“. (Gennadi S. Klein)
Tahaksin lõpetada Anders Härmi sõnadega Lüüsi (ja Hans-Otto Ojaste) eelmise näituse kohta; „Totaalsel installatsioonil tuleb lasta ennast totaalselt haarata, mistõttu ei jää muud võimalust, kui et tuleb ise kohale minna“. M.O.T.T.
Näituse saatetekst: Hanno Soans
Kujundaja: Juss Heinsalu
Graafiline disain: Cristopher Siniväli
Tehniline lahendus: Hans-Otto Ojaste
Paigaldustugi: Erkki Kadarik
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn ja Koch Brewery
