NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Lisafotod

Overly Exposed, 2026

300 x 300 x 300 cm
Teos on eksponeeritud kunstniku loomingu tutvustamiseks ega ole müügiks.

Fototrükk, klorofülliga antotüüpia agaritarretises, leitud esemed, camera obscura, heliinstallatsioon (32′ 57″).


Ateljee esimesel korrusel, kohe välisuksest sisse astudes, on teine uks. Üks on algupärane, olnud siin ateljee algusest peale, ja pisut auklik; teine on uuem. Ka punaseid põrandaplaate on kahesuguseid: algupäraseid ja hilisemaid. Ilmselt on püütud värvitooni sobitada. Sama on esimese korruse puitpõrandaga ateljeeruumis. Minu jaoks tekitavad põrandakatte ebaühtlased muutused rohkem küsimusi kui vastuseid.


1981.aastal ehitatud ateljeest puhus varem tuul läbi. Kuigi nüüdseks on ruum tihendatud, leidub teisel korrusel endiselt otseühendus välisilmaga: kraanikausi kohal olev korsten. Algselt pidi sinna tulema kamin. Seda ei ehitatud ja asemele ilmus kraanikauss – ilmselt ainus akadeemias, kuhu sajab vihma.


Ateljee ajakihid on enam-vähem tajutavad ka nende päritolu teadmata. Siin on palju puuduvat, mis on saatnud ateljeed algusest peale. Ateljee mälu ei ole minu oma, kuid tunnen seda iga kord siin viibides. Töötades tundub, nagu kuuleksin kõiki, kes on siin kunagi olnud. Eriti pärast pimeduse saabumist, kui loomulik valgus enam tolmu ei hajuta. Siin on nii palju ruumi, kuhu miski võiks tungida, takerduda, püsima jääda või peituda.


Mälestused kuhjuvad, tuhmuvad ja kaovad. Iga meenutamisega kaugenevad need algsest kujust. Üks tegelikkus muutub teiseks, olles alati liikumises. Kadunud mälestus võib iga hetk esile kerkida õige sõna, aistingu, lõhna või puudutuse mõjul. Ka valemälestus hiilib parasiidina teadvusse, kasutades ära seda, et niisugust mälestust seal veel pole.


Pärast vapustavaid sündmusi ei mäleta ma päevi, vahel isegi kuid. Kõik võib olla tõsi, ma lihtsalt ei tea seda veel. Oma lapsepõlve ma muidugi ei mäleta, kuid mul on videosalvestised, mis aitavad seda meenutada või sellest mälestust luua. Ainult et ma ei tunne inimesi neil salvestistel.


Analüüsin iga oma liigutust, sõna ja pilku, otsides vastuseid oleviku kohta. Mul on veidi häbi. Kuidas ma sain nii teha? Miks mäletan sama sündmust nii teisiti?


Kui valgus ümbritseb veel kujunemata kujutist, ei jää sellel muud üle kui valgust vastuvõtvasse materjali jälg jätta. Tarretises hõljuvad klorofüllijäljendid tekkisid, kui päike pleegitas alad, kus midagi ei ole.


Nõelaavast läbiv valgus jäädvustab kujutise fotopaberile. Kujutise lähtekoht ja selle füüsiliselt kinnistunud olek puutuvad kokku ilma vahendajateta. Selle hetke kujutis on jäädvustatud. Kuid see muutub – selles ma ei kahtle.