fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Viljandiga seoses tuleb mulle meelde Lembit Sarapuu teos “Viljandi paadimees”, mille peategelane  sõidutas inimesi oma paadiga üle järve linna ja tagasi ning keda võib tänapäevalgi peale päikeseloojangut sihitult järvel sõudmas kohata. Sellist poeetilist tunnetust kannab Viljandi minu jaoks tänini, olles kui linn mõnes kirjanduslikust teosest või maalilt, kuigi siit võib leida nii mõndagi veel. 

Viljandisse on end sisse seadnud kaks erilist kunstipesa: naivistliku ja autsaider-kunstiga tegelev Kondase keskus ning 2019. aastal avatud Rüki galerii, mille erakordselt hea näitusetegevus on mitmel korral suunanud mu sammud spetsiaalselt Viljandi poole. Seekord oli aga suurem soov aga kohtuda kunstik Priit Pangsepaga, kelle stuudio asub Viljandi vanalinnas ning kust avaneb väga ilus vaade rohelusse ning talvekuudel lausa järvele ning kelle teost olen juba pikemat aega soovinud koju soetada. Priit Pangsepa sürrealistlik looming on justkui jalutuskäik unenägudes ning eriline sümbolikeel, mis otseselt ei tulene ühestki eksisteerivast märgikeelest, mõjub intuitiivsel tasandil. Kui unenägudest jääb tihti segane tunne, aru saamata, kas tegu oli hea või halva unenäoga, siis Priidu taieste puhul ei jää kahtlustki, et tegemist on ühe äärmiselt hea tuttava unenäoga. Teostes peitub muhedus ja mõnus huumor, mahendab sürrealistliku unenäomaailma painavat keelt.

Priit Pangsepa teos loo autori kodus

Teos, mis minu kodus teise Kursi koolkonna suurtegija Peeter Alliku maali kõrval väärika koha leidis, on “Kodune gravitatsioon” – ümaras ruumis, ümarate akendega toas istuvad ümarad sümbolid aknal ning unelevad poeetilisest linnast. Punased süngemad toonid alateadvuse maailmast leiavad tasakaalu aknaavast paistva harmoonilise sinise, poeetilisuse ja lootuse tasutal.

Uurisin kunstnikult, kui tihti tema unenägusid näeb. Ta vastas, et milleks üldse magada, kui und ei näe.

Michelini tasemel maitseelamusi ning tipptasemel kunsti

Michelini parima hinna ja kvaliteedi suhte tunnustuse Bib Gourmand’i saanud Viljandi kohviku Fellin õdus atmosfäär ja puhas kujundus toob esile nii erinevad maitsed kui silmapaistva kunsti. Kohviku sinine uks paistab juba kaugelt silma ja kutsub sisenema. Seekordse külastuse peapõhjuseks oli söögikohas eksponeeritud Malle Leisi teosed. Üldiselt olen väga skeptiline tippkunsti eksponeerimisel kohvikupindadel, sest on oht, et teosed võivad kohvikumüras ära kaduda. Leisi akvarellid tõid aga heledatele seintele värskust ning väikegraafika “Blue grass” punasel taustal meenutas kirssi kohvikuleti torditükil.

Kuidas jõuavad näitused kohviku seintele? 

Uurisin  Fellin kohviku kuraatorilt Meelis Tammemäelt, et kuidas sellised väljapanekud kohvikuseintele jõuavad. “Näitused on valitud Fellinisse enamasti Tallinnas toiminud galeriinäituste põhjal – järgede või järelainetustena,” sõnas ta. “Teinekord on loodud Fellinile ka päris uus väljapanek nagu ka hetkel lõppenud Malle Leisi loomingu väljapanek. Kohviku asutaja Merit Berzin on suur kunstihuviline ja külastab Tallinnas viibides alati kõiki huvitavamaid kunstinäitusi ja algimpulss tuleb tavaliselt tema poolt.  Näitused on Fellinisse loodud jälgides klassikalist galeriinäituse etiketti – on leitud konseptsioon, loodud sobiv kooslus, korralikud infomaterjalid – näituse tutvustus ja teoste nimesildid,” selgitas kuraator.

Fellini kohvik Viljandis. Foto: Henrik Jõgeva

Autsaider-kunstiga tegelev Kondase keskus 

Igasse päeva võiks kuuluda törts head huumorit. Õnneks leiab seda Kondase keskuse näitustelt. 2003. aastal Viljandis avatud  väike kunstimuuseum hõlmab Paul Kondase loomingu püsinäitust ning erinevatest sopilistest galeriipindadest. 

Kondase keskuses võtab mind vastu sõbralik ja särtsakas tütarlaps, kes tutvustab asutuse ajalugu ja tegevusi. Kondase keskuse juhataja Mari Vallikivi on alates 2004. aastast otsinud teistmoodi loojaid, et muuta ühiskonna suhtumist erivajadustega inimestesse.

17. septembrini avatud Läti kunstniku Edmunds Jaudzemsi näitus „Pantaloonid ja teisi kaaslasi” on taaskord üks huvitav leid, mis annab võimaluse heita pilk teistmoodi maailmale ning seda mitte kaastunde vaid huumori kaudu, mida toetab ka näitusekujundus ja pealkiri. Näituse pealkirja kohale on riputatud päris pidžaamapüksid, mis mõjuvad filmilikult. Hoolekandekeskusi ümbritseb tihtipeale negatiivne aura kui kinnipidamisasutust, mida sümboliseerib sageli just asukate vormiriietus. Kohe pükste kõrval on eksponeeritud joonistused, korduvmotiivd triibulistest pidžaamapükstest, erinevat värvi triipudega, kantuna maikasärgi või värvilise pidžaamasärgiga, lausa pintsakuga, mis meenutavad pigem moekavandeid kui hullumaja vormiriietust. Õhku jäi üsna veider ja ebaoluline küsimus, kas tegu on kunstniku enda pükstega? Tutvustusest selgub, et Edmunds sündis Bauskas ning lastekodu-aastate järel on ta alates 18. eluaastast elanud Läti hoolekandeteenuste keskuse Jelgava filiaalis. Joonistanud on ta juba 1991. aastast. Keegi pole teda  kunagi juhendanud, ta teab alati täpselt, mida soovib joonistada, milliseid värve ja materjale kasutada. Suur osa tema töödest valmib  Edmundsi toa avaral aknalaual. Inimesed, keda ta kujutab, on hooldekodu elanikud ja töötajad, kuulsused ajakirjadest või poliitikud teleuudistest. 

Edmunds Jaudzemsi näitus Kondase keskuses. Foto: Andra Orn

Edmunds Jaudzemsi näitus Kondase keskuses. Foto: Andra Orn

Leedu kunstniku Daukantė Subačiūtė näitus „liar liar“

Just kalambuuride ja ütluste visualiseerimine on Leedu kunstniku ja illustraatori Daukantė Subačiūtė (kunstnikunimega Daukantė) kunsti alus. Ta on öelnud: „Visuaalse mõtlejana on minu nõrkus sõnamäng. Sõnadele saab üles ehitada pildilise mõttemängu.“

Kõige inspireerivam on kunstnikule igapäevaelu, sest just see on täis imetlusväärseid ja humoorikaid lugusid. Lisaks on Daukantėl kirg iseäralike objektide vastu. Ta leiab neile väljenduse oma kunstis ja loob neid ise juurde. Vaimukas on disainikunsti poole kalduv lambiseeria. Lambid on loodud hirmunud ergutustüdrukule või hoopis kardioloogile – pimedust kardavad kõik ühtmoodi. Väga huvitavad on karvased siidvoodriga kotid, millele on tikitud suurte jaekettide logod, rõhutamaks tarbimismaailma hullust. 

Daukantė Subačiūtė näitus Viljandis. Foto:Andra Orn

Keskuse teisel korrusel on eksponeeritud režissööri ja fotokunstniku Arvo Iho, kes on tuntud oma filmide „Karu Süda” (2001) ja „Naerata ometi” (1985) poolest, fotonäitus „Aphrodite lummas”. Hiljuti andis ta välja raamatu “Stalkeri“ võtetest Eestis, mis on eksponeeritud ka näitusel.

Arvo Iho näitusevaade. Foto:Andra Orn

Rüki galerii ajaloolises aidahoones

Rüki galerii on juba esimeste väljapanekutega hea ja mitmekülgse näituseprogrammi poolest silma paistnud. Selgi korral ei pidanud pettuma – Eesti Vabagraafikute Ühenduse kuraatornäitus “Ava oma (s)ilmad”, mis keskendub loodusele ning elurikkusele linna keskkonnas, puudutab küll juba pikemalt aega aktuaalset teemat, aga huvitav on näitusel osalevate kunstnike valik, mis pakub ootuspäraste nimede kõrval üllatusi, koosnedes klassikutest nagu Andres Tolts kuni nooremate vähem tuntud kunstnikeni.  

Ruumi sisenedes võtavad meid vastu Kadri Toomi teosed – installatsioon “Nägemisviise perifeeriast” ruumi keskel ja järvede seeria galerii valgel palkseinal mõjuvad sinaka põranda taustal eriti kompleksselt. Järvede neoonsinine kontrastsus muudab nad justkui liikuvaks. Teoste nimetused on järvede nimed koos kaardi kordinaatidega. Võin oletada, et teoste kontuurid on võetud kaardilt ning väljapanek meenutabki vaadet linnulennult. Huvitav on ka tehnika, milles kunsntik on teosed teostanud Monotüüpia ehk õlivärvitrükk on graafikatehnika, mille puhul kujutis maalitakse õlivärviga klaasplaadile, plastikule või metallplaadile, millest tehakse ainult üks tõmmis. Tsüanotüüpia ehk raua-sinitrükk, on fotoprotsess, kus kujutis ilmutatakse paberile rauasisaldusega kemikaalide ning ultraviolettvalguse koostöös. Tulemuseks on valgete joontega kujutis sinisel taustal.*

Näitusel esindatud Killu Sukmit on tuntud oma tikandite poolest, kus kohtuvad feministliku alatooniga tugev sotsiaalkriitika, popkultuur ja huumor, refereerides ajaloolisi suurkujusid.

Teosed “Kunstniku heinamaa” ja “Making your unknown known (tundmatu tuttavaks tegemine)” on selleks head näited.

Ava oma (s)ilmad näitusevaade. Foto: Andra Orn

Kõige enam aga jäid väljapanekult kummitama väikesed postkaardi suurused õlimaalid Anna Škodenkolt. Need 2014. aastal valminud teosed on üles ehitatud küll ruumiinstallatsioonina, kuid mõjusid antud ruumi kontekstis pigem eraldiseisvate taiestena sügavalt ja poeetiliselt. Õlivärvi pehmus alumiiniumplaadi terase külmusel lõid justkui ruumilise akna jäisesse maailma, väikene formaat rõhutab olukorra delikaatsust ja õrnust. Selgituses on küll märgitud, et tegemist on lumepinna negatiividega, kuid esmapilgul tundub, et tegu võiks olla mere lainetusega, mis veelgi rõhutab igatsust igavikuse järgi. Maalil kumab metalli jäine taust läbi õlimaali pehmuse, justkui jäädvustatud oleks üks õrn pingestatud hetk enne kõige sulamist. 

 

*Wikipedia