Kunstnikud ei positsioneeri end siin looduse kroonidena, vaid selle süsteemi osalistena — vaatlejate, tõlgendajate ja vahel ka ebakindlate külalistena. Küsimus ei ole enam selles, mida me looduses näeme, vaid sellest, millisest positsioonist me seda üldse vaatame: kas vaatlejatena, osalistena või süsteemi rikkujatena.
Kevadnäituse valitud teosed ei paku loodusest lohutavat vaadet. Maastik ei ole siin taltsutatud ega distantsilt vaadeldav, vaid toimiv jõud — mis kujundab, reageerib ja vajadusel nihutab paigast kehtiva korra.
Järgnevad teosed avavad selle dialoogi eri tahke: alates hiiepuude hääletust mälust kuni materjalide rituaalse väeni “Raua needmine” teoses, ajastul, kus „raud” tähendab ühtaegu nii infrastruktuuri kui relvastust, tundub see peaaegu pragmaatilise ettepanekuna — väike rituaalne žest olukorras, kus süsteemid kipuvad käituma iseseisvalt. Inimene ei ole selles käsitluses erand ega keskpunkt, vaid osa biomassist — süsteemist sõltuv olend, kes peab õppima selle märke lugema, olgu need siis üraskikäigud puukoorel või vee liikumine maastikus.
Pärimuse ankrud: Hiiepuud kui elavad ajalooarhiivid
Loodus kui kultuurilise kestvuse ja kollektiivse mälu kandja avaldub teravalt Mari Prekupi suuremõõtmeliste linoollõigete seerias. Tema triptühhon märgilisest kolmikust — Joutsa pihapuu, Timi karumänd ja Kuremäe tamm — ei portreteeri lihtsalt puid, vaid neisse ladestunud sotsiaalseid ja poliitilisi ajalookihte. Prekup esitab fundamentaalse küsimuse: milliseid väärtusi ja tähendusi kannab pärimuse edasiandmine ajal, mil religioonid ja režiimid vahetuvad, kuid puu jääb vankumatuks tunnistajaks kõigele?
Seeria visuaalne keel on kontrastne ja märgiline. Mustvalge graafika toob esile puude looklevad, peaaegu anatoomilised vormid, mida läbivad punavalged ornamendivöödid — justkui piirdelindid või pühaduse sümbolid, mis markeerivad piiri argise ja sakraalse vahel.
Mari Prekup “Timi karumand”.
Need puud on hääletud tunnistajad protsessidele, mis ulatuvad kaugemale üksikust bioloogilisest elueast. Kunstniku võtmetõlgendus peitub tõdemuses, et hiiepuud kannavad endas lugusid rahvuskildude liikumisest ja kadumisest. Iga märgiline puu selles seerias on justkui elus maamärk, mis tähistab kultuuriliste piiride nihkumist ja hääbumist ajas.
- Joutsa pihapuu – Soome Joutsa väikelinna mänd kannab endas 19. sajandi võõrvõimude katseid kohalikku kombestikku ümber mängida, olles kasutusel nii kodukariõiguse sümboli kui ka sünge hukkamispaigana.
- Kuremäe tamm – tema ümbermõõt on viimase saja aasta vältel pea meetri jagu kahanenud, kuna palverändurid on lootuses osa saada puu väest uuretanud tükikesi tema koorest. See on puu, mis on püha nii õigeusklikele kui ka hääbuva vadja rahva pärandile.
- Timi karumänd – Tampere puu, kuhu jahimehed saabusid karupeiedelt ja kinnitasid järjekordse metsakuninga kolba.
Kunstnik ei piirdu vaid mäletamisega; ta küsib kriitiliselt, mis on pärimuse hind ja milliseid võimalikke kahjusid toob endaga kaasa soov see „elus arhiiv“ oma füüsilise kohaloluga alistada. Puud ei ole siin objektid, vaid subjektid, kes on jäänud püsima ka siis, kui nendega seotud rahvuskillud on liikunud edasi või ajaloo areenilt sootuks kadunud.
Mari Prekup “Joutsa pihapuu”
Raua needmine: rituaal kui vastus ärevale ajale
„Ärevatel aegadel on raua needmine lausa vajalik,“ nõnda kirjeldab Rait Prääts oma animistlikku ja tootemlikkuskulptuuri „Raua needmine“. See pealkiri ei viita ühele kindlale, fikseeritud müüdile Eesti pärimuses, vaid avab laiema loitsimise ja needmise praktikate kihi, kus materjal ei ole elutu toore, vaid väega aine, mille mõju suunatakse sõna ja rituaaliga.
Tänapäeva pingestatud geopoliitilises õhustikus, kus maailm meie ümber tundub ettearvamatu ja habras, omandab Präätsa teos uue, peaaegu ellujäämisinstinktist tõukuva tähenduse. Raud, mis on ajalooliselt olnud korraga nii kaitsev kilp kui ka hävitav relv, muutub siin sümboliks pingetele, mida me kontrollida ei suuda. Tootemlik skulptuur toimib selles ärevuses vaimse ankruna — see on justkui rituaalne objekt, mis püüab taltsutada kaasaegset “rauda” ehk tehnoloogilist ja sõjalist agressiooni, suunates selle hävitava jõu eemale või muundades selle hääletuks, paigale naelutatud mälestusmärgiks.
See püüdlus kontrollida nähtamatut ohtu seob teose eheda rahvausundiga, kus kaitsemaagia oli argielu loomulik osa. Nii nagu ajalooliselt tehti kodudes ustele ja akendele kolm risti või muid kaitsemärke, et anda majale jõudu kurja eemalehoidmiseks, on ka Präätsa skulptuur kaetud märkide ja koodidega, mis peavad kandma sarnast kaitsvat funktsiooni. See on animistlik dialoog maailmaga: inimene ei ole passiivne ohver, vaid kasutab sümboleid, et luua enda ümber turvaline väli.
Eesti rahvausundis on raud alati olnud ambivalentne: korraga nii kaitsev kui ka ohtlik. Präätsa teos meenutab meile aega, mil loodus ja materjalid olid hingestatud ning inimene pidas maailmaga pidevaid läbirääkimisi. See on kummardus loitsudele, kus pöördutakse otse jõudude poole, et praeguses rahutus ajas taas kord “rauda needa” ehk piirata vägivalla võimalikkust.
Skulptuuri vorm ei toimi pelgalt vertikaalse tähisena, vaid pigem tihendatud maastiku või puutüvena, mille südamikku on ladestunud aja kihistused. Pinda kattev reljeefne muster viitab kasvule ja kulumisele, samal ajal kui punased risti-rästi märgid toimivad korraga kaardi ja koodina. Need tähistavad nähtamatuid jõujooni ja suhteid, mida klaasielemendid nihutavad kosmoloogilisse plaani, meenutades tähistaevast või iidset orienteerumissüsteemi.
Rait Prääts skulptuur “Raua needmine”
Teose keskmes olevad näod toovad sellesse süsteemi inimliku mõõtme:
- Esikülje kolm pilku ei moodusta narratiivi, vaid seisundi, kus minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad üheaegselt. Nende kohal kumav „päikesetõusu“ või „loojangu“ motiiv seob inimliku taju suurema loodusliku rütmiga.
- Tagakülje üksik nägu on intiimsem, kasvades vahetult välja skulptuuri katvast mustrist. Kui esikülg on avatud ja kollektiivne, siis tagumine pool mõjub suletuma, sissepoole suunatud vastupilguna.
Skulptuuri ülaosa terav tipp katkestab orgaanilise vormi ja toimib kui rituaalne nool või antenn, osutades millegi nähtamatu poole — olgu selleks taevas, vaimne tasand või ühendus süsteemivälise maailmaga.
Peeter Lauritsa mütoloogiline kosmoloogia
Sarnast mütoloogilist ja posthumanistlikku elujõudu kannab Peeter Lauritsa teos „Õitsev muna“. Laurits, kes on tuntud oma süvaökoloogilise vaatepunkti poolest, ei esita siin mitte kujutist objektist, vaid visuaalse mudeli elu eneseorganiseerumisest. Esmapilgul mõjub teos peaaegu bioloogilise objektina — justkui mikroskoopiline vaade süvamerelisele organismile. Samas eemaldab intensiivne sinine selle tavareaalsusest, viies kujutise kujutluslikku, kosmilisse või digitaalsesse registrisse.
Pilgu liikumine koondub teose tumedamasse, peaaegu neelavasse keskmesse, luues tõmbe, mis ei ole pelgalt kompositsiooniline, vaid süsteemne. See võib toimida kui elu algpunkti kujund või kui struktuur, mis organiseerib end keskse loogika ümber. Konstrueeritud vorm, mis järgib elusüsteemide visuaalset loogikat, viitab elu eneseorganiseerumisele — protsessile, kus vorm ei ole lõpptulemus, vaid pidev tekkimine.
Peeter Laurits “Õitsev muna”.
Pealkiri „Õitsev muna” on võtmekoht, mis loob sisemise pinge. „Muna” kui alguspunkt viitab potentsiaalile ja tekkimisele, samas kui „õitsev” tähistab seisundit, mis oma loomult sisaldab ka hääbumise võimalust. Kunstniku lisatud selgitus — „muna õitseb, ei närtsi” — nihutab selle loogika teadlikult kõrvale. Õitsemine ei vii siin närbumiseni, vaid püsib kui kestuslik seisund. Lineaarne elutsükkel asendub ringkäiguga, kus elu ei hääbu, vaid transformeerub.
Haprad piirid ja ülemvõimu kriitika
Küsimus meie suhtest teistesse liikidesse ja keskkonda on keskne Hannah Harkes teoses „Turistide hooaeg“. Kunstnik kasutab kihilist tehnikat — monolinoollõiget kombineerituna akrüülmaaliga lõuendil —, mis annab teosele erilise sügavuse ja taktiilsuse.
Monolinoollõige toimib siin hübriidina, kus linoollõike graafiline täpsus kohtub monotüüpia kordumatusega. Erinevalt klassikalisest tiraažgraafikast on tegemist ainukordse tõmmisega — kujutisega, mida ei saa identseks korrata. See tehniline valik võimaldab süsteemsel, trükitud struktuuril põimuda maali spontaansusega, luues tiheda pinnaruumi, kus korrastatud ja orgaaniline eksisteerivad samaaegselt.
Hannah Harkes “Turistide hooaeg”
Teose domineeriv punase ja musta värvigamma kannab olulist tähenduskihti, mis avaneb kunstniku enda kirjelduse kaudu. Harkes viitab oma tekstis taimele Ulex europaeus — erekollaste õite, kookoselõhna ja füüsilise ligitõmbavusega liigile, mis on samas invasiivne, kergestisüttiv ja kiiresti leviv. Selle taustal hakkab punane toimima ambivalentselt: ühtaegu ohusignaalina ja ihaldusväärse jõuna. Must joonestik loob seevastu tiheda, peaaegu läbitungimatu rägastiku, milles „metsik aed” ei allu korrastamisele, vaid toimib omaenda loogika järgi.
Inimfiguurid on teoses teadlikult vähendatud ja asetatud samale tasandile taimedega — kohati isegi väiksemaks. Nad ei organiseeri ruumi, vaid eksisteerivad selles kui kõrvalised osalised. See nihutab vaatepunkti: inimene ei ole enam mõõdupuu, vaid üks element süsteemis, mille toimimine ei sõltu temast.
Kogu selles intensiivses punases vaates peitub ka annus mõnusat huumorit. Harkes kujutab olukorda, kus inimesed logelevad pildiruumis nagu turistid — ajutised, kohmakad ja oma mõju ulatust absoluutselt mittetajuvad. Nende tegevus on pigem hooletu kui agressiivne, mis muudab selle “invasiooni” vaataja jaoks irooniliseks ja eluliseks. Kunstnik väljendab siirast hellust mitteinimliikide vastu — tunnet, mida õõnestab inimese suutmatus näha end süsteemi osana, mitte selle valitsejana. „Turistide hooaeg“ ei süüdista otseselt, vaid näitab maailma, kus inimene on viidud teiste liikide tasandile sageli mõistmata, et tema kohalolu ise ongi see invasiivne element.
Muutunud vaatepunkt
Kevadnäituse valitud teosed ei peegelda üksnes Eesti kunstnike isiklikke otsinguid, vaid asetuvad dialoogi rahvusvahelise kunstivälja laiemate suundumustega. Viimase kümnendi jooksul on globaalsetel näitustel — olgu selleks Veneetsia biennaal või documenta — üha enam esile tõusnud lähenemised, mida kirjeldatakse posthumanismi, uus-animismi ja ökokriitika mõistetega.
See, mida me näeme Mari Prekupi hiiepuude pärimuses või Rait Präätsa materjalitunnetuses, haakub globaalse suunaga, kus kunstnikud pöörduvad tagasi arhailiste teadmiste ja põlisrahvaste maailmatunnetuse juurde, et leida vastuseid tänapäeva ökoloogilisele ja geopoliitilisele ärevusele. Kui varem vaadeldi tehnoloogiat ja loodust vastanditena, siis nüüdne trend rõhutab nende põimumist. Peeter Lauritsa digitaalsed elustruktuurid ja Hannah Harkese irooniline vaade inimesele kui “invasiivsele turistile” kinnitavad, et Eesti kunst on sünkroonis rahvusvahelise püüdega de-tsentraliseerida inimest.
Oluline on, et see ei ole uus teema, vaid ümberhäälestus — viis vaadata maailma teisest positsioonist. Me ei saa enam rääkida ajaloost või tulevikust ilma loodust kui aktiivset kaasautorit arvesse võtmata. Eesti kontekstis omandab see erilise kaalu, kuna siin põimub kaasaegne kunstiliikumine kohaliku pärimuse ja animistliku maailmatunnetusega, mis ei ole kunagi täielikult kadunud.
Käesolev tekst on osa NOBA lugude sarjast, mis käsitleb Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitus 2026 teoseid erinevate vaatenurkade alt.
* Mõiste „rohkem-kui-inimene” (more-than-human) pärineb keskkonnahumanitaaria ja posthumanismi diskursusest ning viitab arusaamale, et maailm kujuneb inimeste, teiste liikide ja materiaalse keskkonna vastastikmõjus (Whatmore 2002; Haraway 2008; Bennett 2)
