fbpx

NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Santa Zukkeri ja Irina Runa vastavatud näitusel "North/South" esindab Santa seda külmemat, põhjapoolsemat osa, mis tema enda jaoks tähistav aga vastupidiselt enamlevinud arusaamale hoopis energiaallikat. Alljärgnevalt annab ta lugejale nõu, kuidas praegusel hetkel kõikjal kõrguvate lumevallide vahel lootust ja jõudu ammutada ning samal ajal oma sisemise lapsel mängida lasta.

Näitusel soovime vastandumise kõrval rääkida sümbioosist ning sellest, et põhi-lõuna on omavahel pidevas liikumises. Üks ei saaks teiseta ja vastupidi. Kui vaadata ilmakaari läbi binaarsete opositsioonide, siis näeme, et üks ei saaks eksisteerida teiseta, nad on küll vastandused, kuid nad loovad üksteist ja on pidevas koostöös. Näituse teema ongi keskendunud poolustele ning nende mõjule inimhingele ning kunstile.

Teema on seotud lõunakaare, päikese ja Vana-Egiptuse päikesemüütidega. Päike kui peamine eluenergia allikas maa peal on alati sümboliseerinud inimese vaimu, eluandvat energiat ja jumalikku sädet. Vana-Egiptuses oli üks suurimaid päikesekultusi. Nad uskusid ühte Päikesejumalat, kellel oli palju kehastusi ja et kõiges maa peal on osake Päikesest. Igaühes meist on Päike sees. Jumalik tuli põleb kõigis. Lihtsalt lase endal särada.

Põhi on lõunakaare vastassuund, asub kompassil esile tõstetud joonel. Ta on küll vastand lõunale, kuid ilma põhjata ei eksisteeriks lõunat ning me ei tunneks selle võimsust ning variatsioone. Põhi on seotud külmaga, madala energiataseme ning elujõu kaotanud maaga. Paljudes Mesoameerika keeltes tähendab põhjaosa ka “üles”. Ainuke võimalus on liikuda üles. Minu jaoks tähendab aga põhjamaine maa, taevas ning meri oma jaheda ja võimsa tuulega energiaallikat. Valguskiir kõige taustal representeerib lootust.

Näitusel ongi näha, kuidas meis kõigis liiguvad need poolused ning nende vaheldumine loob tasakaalu ja elujõudu. Energiat saab ammutada, kui meenutada, et Päike tõuseb ikka ja alati uuesti!

Näitust saab näha Õpetajate Majas vanalinnas. Tegu on klassitsistliku hoonega, kus kõrged laed ja aknad, karniisid ja dekoorid, lühtrid ja kahhelahjud – see kõik esitab tervikliku kunstinäituse eksponeerimiseks mitmeid väljakutseid, kuid annab ka võimalusi. Kuidas see ruum teie näituseideed toetab?

Näituse ruum on ideaalne, kuna suured valged seinad ning lai ruum toetavad ja tasakaalustavad jõude värvide ja ruumi tunnetuse vahel. Klassitsistlik olemus toetas ka näiteks avamisel üles astunud viiuldaja Annelize Vlasenkot, kes esitas Bachi ja Telemanni sooloteoseid, mille taustal oli ideaalne kunsti nautida. Näituseruum jääb kogu maja keskmesse, millest edasi liikudes võib jõuda ruumidesse, mis loovad sajandite taguse õhkkonna – see on juba omaette elamus. Mulle endale meeldib kõrge ja massiivne trepp, mis viib üles teise korruse näitusesaali juurde. Trepil kõndimine tekitab elevust ning tunnet nagu saabuksid kuskile kõrgemale energiaväljale või eraldi maailma, milles tuleb orienteerida läbi kunsti.

Irina Runa, kellega koos on näitus tehtud, keskendub enda töödes Egiptuse mütoloogiale ning selle sidumisele kunsti ja eneseväljendamisega. Just sel moel oleme ka meie oma näitusega ühte kaugesse ajaloolisse perioodi vaatamas. Öeldakse ju, et ajalugu tuleb mäletada.

Näituse avamine Õpetajate Majas

Ja kuidas toetavad sinu kunstnikuteed õpingud Tallinna Ülikoolis kultuuriteaduse erialal? Millistest kultuuriteooriatest on mõjutatud sinu autoripositsioon või millised neist on lihtsalt sümpaatsed?

Mitte ainult ei toeta, vaid nad käivad käsikäes. Ma ei kujuta ette kunstimaailmas orienteerumist ilma kultuuri- või kunstiajalooga seotud teemade, nimede või mõistete mittetundmiseta. Usun, et kunstimaailm on omaette semiosfäär, kuhu väljastpoolt sisse vaadates oleks väga raske aru saada selle toimimisest. Mulle on alati väga tähtis olnud representatsioon ning tähendusloome ehk see, kuidas me erinevatele objektidele ise uusi tähendusi loome ning neid ühiskonnas ja kultuuris kasutusele võtame.

Ma kirjutan uurimistööd, mis on ühtlasi ka minu kultuuriteaduste lõputöö, lastest kultuuris ning uurin läbi kunsti töötoa, kuidas lapsed loovad omaette maailma ning seal läbi uute enda loodud tähenduste opereerivad, toetudes Huizinga mänguteooriale. Läbi erinevate kultuuriteooriate on hea analüüsida meie ümber toimuvat ning neid sündmusi mõtestada.

Sinu loominguline kokkupuude lastega on mitmekülgne – oled avaldanud koomikseid ka ajakirjas „Hea Laps“, korraldad lastele suunatud töötubasid. On öeldud, et lasteraamatuid on raskem kirjutada kui tavalisi teoseid. Kuidas on kujutava kunstiga, kumb on keeruma sihtgrupp – väikesed või suured?

Lapsed on kahtlemata heas mõttes nõudlikud, kuid nad on alati autentsed, mis on kunstis kõige olulisem. Olen tähele pannud, millest ka kirjutan enda uurimistöös, et lapsed joonistavad hea meelega vabalt enda valitud teemal või siis mälu järgi. Kui täiskasvanud (ei üldista) sooviksid rohkem etteantud pildi või teema järgi joonistada, siis lapsed eelistavad vabadust. Lapsed loovad joonistades endale oma isiklikud võlumaailmad, kus nad opereerivad enda loodud tähendusväljal ning nad tunnevad sellest suurt naudingut.

Ka paljud suured kunstnikud on öelnud, kuidas nägid palju vaeva, et õppida joonistama ning nüüd näevad palju vaeva, et õpitu unustada. Et leida see sisemine laps – avastada, märgata,  tunnetada, olla ehe ja aus.

Kunsti töötuba Tallinna Keskraamatukogus

Varem oled õppinud maalimist ja joonistamist ka Balti Filmi- ja Meediakoolis Orest Kormašovi juhendamisel. Kas ja mida võtaksid Kormašovide dünastiast kunstnikuna eeskujuks?

Orest Kormašov on väga julgustav ning eriline natuur.  Nende perekond on ju ühest vähestest, kes on ikonoloogia kitsa teadusega Eestis tegelenud. Mul ei lähe kunagi meelest, kui ma maalitunnis talle ütlesin: “Ma ei oska seda joonistada”. Tema aga vastas ülima rahulikkusega: “Aga kes üldse oskab?”. Ta asetab end õpilastele mitte ainult eeskujuks, vaid ka nõuandjaks kui vaja ning tema tunnis saab loovus lennelda, kuna ta jätab tõlgendamisel palju vabadust, mis on kunstis üks olulisemaid asju.

Tulles tagasi väljakutseid esitavate näitusepaikade juurde – oled esinenud näitustega nii raamatukogudes kui kohvikutes, muuseumides kui galeriides, millest minu jaoks isiklikult on ehk kõige intrigeerivam kuue ruutmeetri suurune Metropol Galerii. Aga milline näitusepaik ja näitus on sulle endale kõige rohkem südamesse läinud?

Eks kõik kohad jäävad meelde ning puudutavad mingil moel hinge. Näiteks Staapli3 galerii kunstikohvikus tehtud näitus suvel suure laevaürituse raames, mille jaoks sai maalitud palju laevamaale , oli väga meeldejääv. Ja samuti tõesti Metropol Galerii, kus toimus minu eelmine maalinäitus “Kompass”, on mulle väga meelde jäänud. Sinna jõudes ja väikest ruumi nähes mõtlesin, et kindlasti mahub sinna vähe maale, kuid neid üles pannes ruum justkui suurenes ning otsustasime, et toon maale juurde. Väga maagiline paik. Sealsed tegutsevad kunstnikud on väga toetavad ning viisid mind lähemale performance-kunstile, mida katsetasin ka näituse avaüritusel.

Ning milline on juba järgmine lava, mille vallutad või vallutada soovid?

Soovin kõigepealt arendada enda oskusi kunstis ning harida end veel rohkem ka kultuuriteaduste vallas. Usun, et seda teed jälgides ja olles ise avatud, kõnnin mööda õiget rada.

Santa maalimas Kadrioru pargis