Okase teostele on arvukate arvustuste taustal keeruline midagi täiesti uut või kunstiteoreetilist lisada. Samas ei saagi kunstikriitik kunagi ammendavat ülevaadet pakkuda – suurepärane teos elab ajas edasi ja omandab aina uusi tähenduskihte. Kunstikriitika võib parimal juhul aidata vaatajal teost sügavamalt mõista ja avastada lisatähendusi, kuid teose lõplik tähendus jääb alati avatuks ja ajas muutuvaks.
Alustasime intervjuud Jüri Okasega e-maili teel sissejuhatavate küsimustega ning põhjalikumal küsitlemisel otsustas kunstnik intervjuu ära jätta „Kahjuks oled vastuste saamisega 40 aastat hiljaks jäänud ja vaevalt, et siis oleks need küsimused ka päevakorras olnud. Küllap leidub ka neid kes teavad ja mäletavad mind ka ilma intervjuuta.“ Kuna intervjuu mahtu Okase vastused üksi välja ei anna sai lugu kokku kirjutatud tema loomingu tutvustamisel, lisades Okase enda seisukohti meie kirjavahetustest, vestlustest ja eelnevalt ilmunud tekstidest. Okas rõhutab oma isiku ja loomingu sobimatust tänapäevase kunsti ja arhitektuuri konteksti – tema sõnul on need valdkonnad alates 1990. aastatest muutunud üha enam ideoloogiliselt laetud sotsiaal-poliitiliseks diskursuseks, mida ta peab dekadentlikuks ja mõttetuks ning mille selgitamine põhineb tema arvates tihti mõttelagedal ja seosetul sõnamulinal.
Jüri Okase aktiivne kunstitegevus lõppes 1996. aastal ja viimane arhitektuuriprojekt valmis 2016. aastal, kuid tema looming on jätkuvalt kõnekas ja pälvib tähelepanu ning tema otsekohesed ja teravad arvamused on oodatud. Noore mehe olekuga 74. aastane kunstnik liigub linnas ringi peamiselt jalgrattaga ning jäädvustab endiselt objekte, mis köidavad tema tähelepanu. “Ma sõidan rattaga palju, 15-20 km päevas, mitte maanteel retuusides ja kiiver peas, vaid linnas teatud trajektooridel, kas Pelgulinnast Õismäele/Lasnamäele/Nõmmele ja ringiga tagasi Koplisse. Jälgin pidevalt, mis linnas toimub. Teinekord märkan mingit, rosinat, mida ma ei saa jätta pildistamata, tulen järgmine kord tagasi aparaadiga ja teen klõpsu.” Tema tööde inspiratsiooniallikaks on sageli linnakeskkonnas esinevad unikaalsed detailid, mis tihti tähelepanuta jäävad.
Juba 1970. ja 1980. aastatel hakkas Okas kombineerima fotograafilisi kujutisi kollaažideks, mis muutusid üha keerukamateks illusoorseteks konstruktsioonideks. Neis teostes põimuvad kolmemõõtmeline ruum ja joonestuslikud tingmärgid, moodustades unikaalse sümbolikeele. Okas loob esteetilisi maastikke, kombineerides erinevaid fragmente oma loomingulisest minevikust, ning koostab neist uusi mosaiike. Erinevad kujutised korduvad ja kanduvad aastakümnete jooksul ühest teosest teise, luues uusi tähendusvälju. Nii koosnevad tema maastikupanoraamid korduvatest motiividest ja motiivide kombinatsioonidest.
Okas kirjeldab oma loomingut kui terviklikku süsteemi, mis on kokku pandud erinevatest elementidest, moodustades täiesti uue ruumi. Tema sõnul ei ole see ühe klõpsuga pildistatud hetk, vaid ruum, kus mastaabi muutused ja eraldiseisvad fragmendid liidetakse uuenduslikuks objektiks “see on üks terviklik süsteem – teatud nihked, nihutused, irratsionaalsus ja ratsionaalsus tasakaalu momendid” Tulemuseks on tasakaalus teos, kus irratsionaalsus ja ratsionaalsus põimuvad. Okas näeb oma töödes ka spetsiifilisi arhitektuurilisi küsimusi, nagu näiteks fassaadi kujundamine, millest arhitektuuriõpilastel oleks palju õppida. Ta leiab, et tema looming võiks olla osa kaasaegse arhitektuuri õppekavast ja pakkuda väärtuslikku õppematerjali slaidiprogrammina.
Uurin, mis ajendas teda looma isikukataloogides ja raamatutes esitatud graafikast ja fotodest ainueksemplaridena suureformaadilisi digitrükke? “Eesmärk on anda tänasele kunstipublikule (ajalooline) visuaalne ülevaade minu kunstist, mis ei tegele ideoloogia, propaganda, poliitika, uurimuste, rohepöörde, jalajälje suuruse, taaskasutuse, sallivuse, feminismi, naiste diskrimineerimise, sugude paljususe, demagoogia, sofismi ja suunamudimisega. Kui ma alustasin graafikaga 74. aastal siis mul oli kama kaks, ma ise ei reklaaminud ennast kunagi. Kui siis kirjutasid teised ja ma ei tegelenud müügiga. Igast tõmmisest oli vaid 5. eksemplari.”
Sirje Helme sõnul, eeldab Okase kunsti vastuvõtmine samastele väärtustele orienteeritud tajumisvõimet – kontseptualismikoodi tundmist. Arvan, et Okase kunst on mõistetav ka ilma nimetatud eeltingimusteta. Tema teostes peitub teatav soojus ja sümpaatia, mis annab nende hetkede ajatusse olemisse inimliku puudutuse. Esmapilgul on tema teosed haaratavad ja neis peitub lihtsus, siis siiski ei tohi lasta ennast petta, tema teostes esineb pidevaid ja pretensioonikaid vihjeid millelegi hoopis keerulisemale – Okase teosed nõuavad vaatajalt aktiivset osalemist ja süvatähenduste otsimist.
Minu jaoks on Okase teosed justkui maailma äratundmise hetked, neis on midagi tuttavalikku. Läbi tema loomingu oleks justkui tabatud meie endi naturaalsem olek – veidi veidrad, mitte kunagi päris ajas, alati ajast ees või minevikus. Okas on tabavalt öelnud „kui ehitatakse maja – või ka ühiskonda – on alati olemas teatud seisund, millal ei ole võimalik täpselt määratleda, kas see on ehitatav või lammutatav maja.”
Tema objektid võivad esmapilgul tunduda igavad, tavalised, tuimad ja ka inetud. See tunnetus peegeldub ka tema arusaamas harmooniast: „Harmooniline on ta nii või teisiti – kas oma näotuses, dekonstruktsioonis või ilus –, ükski minu pilt ei ole ebaharmooniline. Siin pole pistmist sotsiaalsete ja “koledate” asjade pildistamisega. Mul on kahju nendest seintest, mis soditakse graffitiga. Kui mõni maja on lammutatud siis säilinud naabermaja seina faktuur, struktuur ja proportsioonid on hävitatud soperdisega”. Okas rõhutab, et kunst peaks olema enamat kui pelgalt dekoratiivne element linnaruumis ja lisab, et sellega hävitatakse nende hoonete algupära.
Jean-Paul Sartre oma teoses Iiveldus käsitleb hetkelisi reaalsuse momente, mis on vaid viivuks tajutavad ja kaovad peagi – justkui libisevad nad kogemise hetkest mööda ja viivad kaasa tükikese reaalsusest. Sarnase olemusliku hetkelisuse leiame ka Jüri Okase loomingust, kus mööduvad silmapilksed vaated, kohaspetsiifilised elemendid ja fragmenteeritud ruumilised kogemused loovad ajutise reaalsuse. Okas mängib tajumise ja kaotsimineku pingeväljaga: ta jäädvustab hetki, mis tunduvad olevat püsivad, kuid mis siiski hajuvad, jättes vaatajale kõhkluse ja ihaluse möödunu järele – ja igaüks võib märgata ebatavalist tavalises, kusjuures väärtuslikum pool on ebatavaline. Okas on Kärt Hellerma intervjuus tabavalt kirjeldanud – “kõik mu piltide ja installatsioonide ülesehitused annavad edasi noateral kõikumise tunnet.”
Kui Sartre näeb neid hetki kummaliste ja ärevust tekitavatena, mis paljastavad elu absurdsuse ja tühisuse –, siis Okase loomingus peitub pigem rahulik, kuid nihestatust kandev tardunud hetk. Need on momendid, kus elu absurdsus on kinni püütud ja jäädvustatud, justkui väljaspool aeg-ruumi seisvad elemendid, mis ei kanna endas pinevust, vaid pigem “lihtsalt on.” Vaatajat kutsutakse neid hetki tajuma ja kogema, tunnetades samas kerget veidrust, ent need hetked ei nõua vastust ega selgitust, vaid eksisteerivad oma rahulikus, veidi nihkes püsivuses.
1980
Kunstnik – kas see on elukutse või elu kutse? See on elu mõte
Kirkaim lapsepõlve mälestus
Ei meenu midagi konkreetset, aeg lendas, palju huvitavat nagu ikka lastel ja just eriti Pelgulinnas.
Milline on sinu perekond/sõpruskond ja, kuidas nad on sinu kunstiteed mõjutanud või toetanud? Vanemate sõpruskonnaks olid enamasti tolle aja tuntud kunstnikud, minu sõpruskonna moodustasid minu kaasaegsed, muusikud, kunstnikud, arhitektid. Kodune õhkkond oli vaba ja kunstikeskne, lugematul hulgal maailma vana ja kaasaegse kunsti raamatuid.
- lõpust kuni 1980. lõpuni oli aeg äärmiselt inspireeriv, avangardselt uuenduslik muusikas, kunstis, arhitektuuris.
Kuidas ammutad inspiratsiooni loominguks? Keskkond, ruum, oskus olemuslikkuse nägemine, esteetika on ammendamatuks inspiratsiooni allikaks, millest pole puudust tundnud mitte kunagi.
Tulete väga mõjukast kunstnike perekonnast, kas on mingid perekondlikud traditsioone, mis inspireerivad või mõjutavad sinu kunsti? Tavapärased traditsioonid on ikka, kuid ei midagi sellist, mis peaks mõjutama minu kunsti, arhitektuuri.
Kas saad jagada mõnda meeldejäävat hetke, mis on seotud perekonna ja kunstiga? Ainuüksi elamine sellises kunstikeskses perekonnas on üks lõputu meeldejääv hetk.
Kuidas kirjeldaksid oma kunstilist stiili? Mis asi see kunstiline stiil on? Minuteada stiilidega tegelevad stilistid.
Palun räägi lahti ühe oma teose lugu
Pean kahjuks ütlema, et mitte kunagi mitte ühegi minu tööl pole mitte mingisugust lugu. Mind pole kunagi huvitanud selline kunst, mis jutustab lugusid. Ma jätaks lugude kirjutamise (jutustamise) kirjanikele ja näitlejatele.
Kas sul on teoste loomisprotsessist huvitav või humoorikas lugu, mida võiks jagada? Kuna mul käis (käib)kunstiteose või arhitektuurse projekti tegemine nii kiiresti, et pole aega lugude peale mõelda. Muidu tavaelus olen ma vägagi huumori aldis, sest elu on juba sedavõrd naljakas ja muutub järjest tragikoomilisemaks.
Oled eemaldanud kunstimaastikust, millal ja mis põhjusel see nii on?
Olen alati hoidnud madalat profiili, enese reklaami- ja müügimehena pole kunagi tegutsenud, ETV saatesse “Hommik Anuga“ ei kipu. Mulle meeldib pigem see, et inimene ise on huvitatud minu töödest ja pöördub minu poole. Vanasti ma kinkisin neid neile, kes olid siiralt huvitatud mõnest mu tööst. Elatist teenisin ma töötamisega oma Arhitektibüroos J.Okas & M.Lõoke.
Muuseas selle töövilju saab näha aastal 2013 välja antud paksus raamatus ABOL, ISBN978-9949-30-902-3.
Milline on kunsti tulevik digiajastul? Kohutav !!!!!!
Millist rolli mängib kunst tänapäeva ühiskonnas ja milline see roll peaks olema?
Tänapäeva kunst täidab põhiliselt seda sama ideoloogilist rolli, mida ta täitis ka nõukogude aja viljastavates tingimustes ja seda on võimatu tagasi pöörata kunstiks. Selleks, et kunst muutuks kunstiks tuleb kõik EKA õppejõud, doktorid, professorid vallandada ning alustada puhtalt lehelt, mis on võimatu.
1991, Jüri Okase Installatsioon
Kas on tulemas mõni suurem projekt või näitus, mis on teile oluline?
EI ! Igal asjal on oma algus ja lõpp. Mina olen oma kunsti tegemise lõpetanud aastal 1996 ja arhitektuuri tegemise 2013. Kolm kunstiliiki, muusika, kunst ja arhitektuur, on minu jaoks võrdselt inspireerivad ning olnud mulle tegutsemise põhjuseks. Tänase kunsti kontekst on muutunud sedavõrd lapsikuks, et mina oma tegemistega ei sobituks sinna absoluutselt mitte.
Millist nõu annaksite alustavale kunstnikule?
Lõpeta oma jutukeste illustreerimine pildikestega! Lõpeta oma ideoloogiliste sõnumite levitamine poliitpropaganda piltide kaudu!. Ära kuula oma EKA õppejõudude segast juttu! Kindlasti pead sa õppima hästi joonistama ja maalima!
Minu ideaalne hommik …
On kell 5.00 ja magama kell 21.00
Lemmik muusikapala: Rumal küsimus. Mul on väga suur kogu lintidel, vinüülplaatidel, kassettidel, CD-del, videosalvestustel avangard, jazz, blues, soul, muusikat. Nimekiri läheks liiga pikaks, rääkimata lugudest.
Lemmikraamat: Ma ei loe jutu-, ja kokaraamatuid, kunagi lugesin erialaseid kunsti, arhitektuuri, muusika raamatuid.
Millal ja kelle näitusel käisid viimati? Ei mäleta. (See võis olla mõne sugulase näitus)
Minu kõige suurem kunstielamus: Sellist asja pole kohanud kunagi.
Kui saaksid endale osta ükskõik millise kunstniku töö, siis mis see oleks ja miks? Kui mul oleks kodus koht kuhu riputada (kõik seined on enda ja mu sugulste pilte täis) siis oleks see Tõnis Saadoja sest ta on üks vähestest kunstnikest keda ma tänapäeval päris kunstnikuks pean.
Unistuste reisisihtkoht: Metsakalmistu.
Minu jaoks õnn…Niisugust asja pole olemas.
Jüri Okas viitas intervjuust keeldudes, et kõik vastused on juba olemas tema 2013. aastal ilmunud taskuraamatus “Repliigid”. Siin on mõned huvitavad nopped raamatust:
- Ta looming sünnib jazz’i, blues’i, avangardi või baroki saatel, ja ta looming on see.
- Ta sarnaneb muusikuga, kes improviseerib ühe muusikapala teemadel – ta on arhitekt, kes aastakümneid projekteerib ühte ja sama maja vastavalt uuele otstarbele.
- Materialiseerunud idee on kahvatu vari ideest.
- Ka tunne saab olla idee.
- Dada, neoplastitsism, konstruktivism, suprematism, futurism, sürrealism, funktsionalism, abstraktsionism, op ja pop, minimalism, land-art, fluxus, kontseptualism, hüperrealism, uusbrutalism, postmodernism, dekonstruktivism, hilismodernism on tänapäeval korduvas taaskasutuses ja seda nii, et taaskasutajatel pole sageli õrna aimugi nende ideede tegelikust sünniloost ega ka geneetilistest vanematest.
- Korduvkasutuses olevad esemed, nähtused, ideed muutuvad iga taaskasutuskorra järel järjest anonüümsemaks ning minetavad oma sünniaegse tähenduse, muutudes anonüümseks laiatarbekaubaks, millega saab vastutustundetult manipuleerida, kompileerida, interpreteerida.
- Vaid üldrahvalikuks lemmikuks pürgiv, absoluutsete väärtushinnangutega loovisik solvub suvalise inimese negatiivse arvamuse peale.
Lugu on algselt ilmunud EPL-is
