Al Paldrok, tuntud ka kui Anonymous Boh, on Eesti performance-kunstnik, skulptor, graafik ja videokunstnik ning legendaarse rahvusvahelise grupeeringu Non Grata juhtfiguur, mis seab kahtluse alla ühiskondlikud normid. Vaatajaid mugavustsoonist välja raputavad esinemised jätavad oma hullumeelsuses hämmingusse nii publiku kui ka korraldajad. Non Grata mängib tihtipeale ohtlikkuse piirimail, kus jääb õhku küsimus kogu korralduse turvalisuses. Astudes üle igasuguste ühiskondlike piiride, seab ta kahtluse alla vabaduse mõiste ja tihtipeale ka seadusandluse.
Non Grata tegevus leiab tihti kajastust rahvusvahelises meedias. Intervjuudes ja ülevaadetes kirjeldatakse Paldroki kui ettearvamatut niiditõmbajat, kes ei karda seista vastu ka institutsioonidele. Tema loomingut ja lähenemist on võrreldud tuntud isiksustega nagu Tristan Tzara ja Orson Welles, rõhutades nii tema olulisust kaasaegse performance– ja kunstimaailma kujundamisel. Non Grata rühmitusse kuulub ligi 500 liiget üle maailma. Peamiselt rahvusvahelistel festivalidel esinedes on Non Grata aastakümnete jooksul osalenud lugematutel kunstisündmustel ja -aktsioonidel Ameerikas, Euroopas ja Aasias, puutudes kokku kohalike sotsiaalsete ja poliitiliste kontekstidega. See loob võimaluse arutada, kuidas performance-kunst on leidnud üha suuremat vastukaja laiema publiku seas ning mida performance-kunst tänapäeva kultuurimaastikul täpsemalt tähendab.
Ukraina sõja kolmandal päeval Vene konsulaadi ees Manhattanil, New Yorgis.
Sa oled olnud kunstikõrgkooli Academia Non Grata asutaja ja prorektor, Eesti Kunstiakadeemia professor ja EKA Pärnu Kolledži juht, andnud kunstialaseid loenguid ja töötubasid ülikoolides ja kunstiorganisatsioonides üle maailma. Alustame sellest, et palun selgita, mida tähendab performance-kunst?
Black Market Internationali liige Boris Nieslony on kogu oma elu performance’i definitsioone kogunud ja tal on neid juba üle kolmesaja, aga kui küsida, mis see on, siis ta vastab: „Ma ei tea”. See ongi performance’i puhul huvitav, et see on määratlematu.
Mulle meeldib ka määratlus, et „performance on see, mis ei ole miski muu”. Kui toimuv on identifitseeritav millegi muuna, siis see ei ole performance. Kui see on tants, pole see performance, kui see on luule, siis pole see performance, kui see on teater, siis pole see performance.
Performance (inglise keeles tähendab see toimingut, esinemist, tegu) on tegevuskunsti liik, kus kunstniku juhatusel ja mõnikord ka publiku osalusel luuakse ühekordne tegevuskunstiteos. Sageli, ehkki mitte alati, on see esitus ka improvisatsiooniline. Enamasti on performace-kunst interdistsiplinaarne ehk erialadevaheline, kaasates erinevaid elu- ja kunstivaldkondi. Performance ei pruugi alati toimuda otse publiku kohalolul, vaid võib publikuni jõuda meedia, näiteks video vahendusel.
Samamoodi on ka improvisatsioonilisuse ja spontaansusega: performance’il võib olla väga täpne ja punktuaalne stsenaarium, ent lähenemine võib olla ka improvisatsioonilisem. See võib toimuda kus tahes, täidetud peavad olema neli peamist nõuet: aeg, ruum,
liikumine ja suhe publikuga. See on kohaloleku kunst.
Non Grata performance Last Frontier, Greenpoint, New York
Performance on muutunud niivõrd tavapäraseks kunstimaastiku osaks, et igal avamisel peab olema mõni etendus, mida nimetatakse performance’iks. Ka teater ja kaasaegne tants on hakanud kasutama performance-kunsti nime ja elemente. Kuidas eristad seda muudest vormidest?
Institutsionaalne etenduskunst otsib värskust ja eriti COVID-i järgsel ajal on nad kaaperdanud performance-kunsti mõiste. Näitlejaid nimetatakse etenduskunstnikeks ja nende halloweeni kostüümides taidlemisi pidudel performance’iks. Praegusel ajal minnes väljakuulutatud nn performance’it vaatama on tegemist ikka konserdi, tantsu või teatrietendusega. See ei ole ainult Eesti probleem, vaid toimib nii ka mujal maailmas ja praeguseks on see juba üldlevinud praktika, kusjuures organisaatorid ei tea ega teadvustagi selle probleemi olemust.
Mainstreami lavastajad käivad undergroundi ringkondades ideid kogumas ja siis panevad institutsionaalsed rahad taha ning kasutavad neid oma produktsiooniks – see on kultuuri tavapärane toitumisahel.
Pikalt on seda propageerinud ka teatrilaval toimuv NY Performance Festival Tallinnas, kus publik istub teatris toolidel ja lavakauguses keegi toimetab kuskil spotlaidis, enne etendust palutakse vaikust ja tuletatakse meelde, et fotografeerimine on keelatud. Kus on siin performance-kunsti karakteristikud? Kanuti Gildi SAAL on kunstiteadlaste kureerimisel pikalt tegelenud performance-kunsti „raamimisega” ja kui midagi kunstil vaja ei ole siis just seda, et keegi sind „ära vormistab”.
See on terminoloogiline probleem, aga muutub kiiresti ka sisuliseks. Eestis on teatrimaastik ülimalt institutsionaalne, saab kogu meediatähelepanu ja lühikese ajaga ongi seeläbi diskursus muutunud. Performance on ikkagi visuaalkunsti taustaga nähtus. Seda kinnitab omalt poolt ka eesti kultuuri kõrgeim kvaliteedikontroll Eesti Kultuurkapitali näol – performance-kunsti Etenduskunstide sihtkapital ei toeta, selleks peab pöörduma Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali poole. Etenduskunstides on seatud selleks ka konkreetne levi – etendused peavad olema vähemalt viis korda korduvesitatavalt programmis. Kommentaarid on siin liigsed.
Performance’ile on omane energia muutumine ruumis, reaalsuse teisenemine, publiku ja esinejate segunemine, eufooria, ootamatus, võimalus olla etenduse keskel ja selle osa, ka politsei, kiirabi, tuletõrje, päästeteenistuse, sõjaväe sekkumine jne. Selle toimimiseks peavad olema võimalused avatud. Performance-kunstnikud sekkuvad vajadusel poliitikasse, astuvad vastu totalitaarsetele süsteemidele, ebaõiglusele, looduse hävitamisele jne-jne. Teatrilaval etlemine ei ole performance.
“Mental Discharge”, Yö Gallery, Helsingi, Finland
Kuidas defineerid performance-kunsti rolli tänases maailmas? Kuidas on see aja jooksul muutunud? Kas see on pigem sotsiaalne kommentaar, poliitiline vastuhakk või midagi enamat?
Performance saab olla osa neist kõigist. Tavaliselt kerkib see ühiskonnas esile suurte muutuste ajal, kui loovisikutele tundub, et esemeliste kunstiteoste valmistamine ja galeriides eksponeerimine ei ole ühiskondlikele protsessidele reageerimiseks piisavalt vahetu ega kiireloomuline – siis kerkibki esile tegevuskunst, kus kunstnik on ise kohal ja sekkub otseselt.
Performance-kunstnike rahvusvahelise loovjõu eriline väärtus on nende loomingulises kontrollimatuses, nad ei allu valitsevate klasside ja art world’i käskudele, keeldudele ja poliitkorrektsusele. Performance-kunst on ka piisavalt underground, nii et seal ei liigu suuri rahasid ega kuulsust, nii et seda ei tehta pragmaatilistel põhjustel.
Rääkides performance-kunstist ei saa me ilmselt üle ega ümber 1960ndatel alguse saanud rahvusvaheline kunstirühmitusest Fluxus, mis sulandas kunsti ja igapäevaelu, kasutades sageli provokatiivseid ja performatiivseid elemente. Kas selle rühmituse tegevus, mis tolle aja kohta oli väga radikaalne ja piire ületav, võiks resoneerida Non Grata ideoloogiaga? Millist konteksti omab Fluxuse tegevus tänases maailmas?
Fluxuse protsessipõhisus, kunsti välja toomine institutsionaalsest artworldist, muuseumitest ja galeriidest, rahvusvaheline liikmeskond – need karakteristikud on omased ka Non Gratale. Oleme korduvalt performeerinud näiteks New Yorgis Manhattanil Judson Church’is, kus toimusid esimesed Fluxuse esinemised juba 1959 – Robert Rauschenberg, Yoko Ono, Claes Oldenburg, and Red Grooms. Happening’i seemned külvati seal juba 1950. aastate alguses Black Mountain College’is, kui John Cage ja tema eakaaslased hakkasid arendama segatehnikas etendusi, mis rõhutasid live-esinemist: Allan Kaprow, Dick Higgins ja Al Hansen jt. Seal toimus ka kuulus Carolee Schneemann performance „Meat Joy“ 1964. Non Grata esinemine pani lõpu ka New Yorgi Anarhismifestivali iga-aastaste programmidega seal pühakojas – isegi nii avangardsele institustioonile oli Eesti performancerühmitus liiast. 2007. aastal osales Non Grata näitusel Grace Exhibition Space’is (840 Broadway, Brooklyn) live performance’ga Fluxuse dokumentalist ja filmitegija, luuletaja ja kunstnik Jonas Mekas, keda on nimetatud „Ameerika avangardkino ristiisaks” Jonas oli tollal juba 85- aastane, väga vitaalne ja energiat tulvil.
Olen küsinud EKA stenograafia lõpetanud inimestelt, et mis nad Fluxusest arvavad aga nad pole kuulnudki sellest. Eks iga generatsioon kirjutab oma ajaloo oma legendide ja iidolitega.
Jätkates performancekunsti ajaloo teemal, kas üks vanimaid eksperimentaalseid teatrirühmitusi The Living Theatre ja oma suurte ja intensiivsete performance’ite poolest tuntud Hispaania rühmitus La Fura dels Baus on ka teie loomingut mõjutanud? Või tooksid sa ise esile millised on need performance kunstnikud või rühmitused, kelle loominguga soovitaksid tutvuda?
Non Gratasse on kuulunud lavastajad ja näitlejad Living Theatre’i juurest 1980. aastatest. See on ikka päris teater, seal tehakse proove, on produktsioon. Mõningaid tänava protestiaktsioone tehti aga see oli ikkagi läbi mängitud koreograafiline liikumine võibolla rohkem kaasaegse tantsuga kokkupuutepunktid. Vastavalt vajadusele läksid ka tänavale protesteerima, et oma sõnumit võimendada.
La Fura dels Baus on teatrikompanii suurte produktsioonidega, nende liider Marcelli Antúnez Roca pidi just sel aastal tulema Eestisse meie Diverse Universe Performance Festivalile oma tänavaaktsiooniga Street Parade Scenario: “The Pulse Of Nature – Technology In Retreat”. Kahjuks haigestus tema abikaasa raskelt ja viimasel hetkel läks festivali programm seetõttu ümbermängimisele. Räägime ikkagi maailmakunsti klassikutest, kelle maine teekond on juba lõppenud või lõppemas.
Mõjutuste kohapealt – see on ikka hoopis teine valdkond. Seal ideed katsetatakse läbi sada korda ja tehakse veel 200 proovi ja on ikka hoopis teine lähenemine etenduskunstidele. Performing art, not performance art. (etenduskunstid) on teater, muusika, ballett, pillimäng, ooper – kõik sellised, mille puhul kehtib võtmesõnana representatsioon, valmisolevad etendused, esitused. Mulle rühmitused väga meeldivad ja soolo performance’ vastu väga huvi ei tunne. See ei ole päris minu rida.
Mis gruppe soovitada – vanematest tegijatest ikkagi La Pocha Nostra Black Market International, kui rääkida praegu tegutsevatest gruppidest. Noortest kindlasti Guerilla Theater, Crackheadbarney and friends, anarhistidest AnarcoArtLab, loomakaitsjatest Animal Beasts New Yorgist, toothlifeless Atlantast, Euroopast Ornic’Art Marseillest. Kindlasti on palju uusi ja hetkelisi rühmitusi, tuleb silmad kõrvad lahti hoida ja sukelduda undergroundi sügavikesse, etableerunud kunstiajalugu pole parim soovitaja, elu parim performance võib meid tavada suvalisel ajahetkel – metroos, päikesepaistelisel tänavanurgal, öises geto-klubis.
Non Grata performance “Wind of Change” Judson Church, Manhattan, New York
Kuidas kommenteeriksid Venemaa feministliku performance-rühmituse Pussy Riot tegevust, kes on tuntud oma otsekoheste poliitiliste sõnumite ja performatiivsete aktsioonide poolest.
Väga julged tegijad; nad olid seotud ka Venemaa poliitiliselt aktiivse rühmitusega Voina ja seda ma just mõtlengi “päris” performance-kunsti all. Kahjuks peavad mõlema grupeeringu liikmed peale vangalaastaid nüüd elama salastatult välismaal asüülis.
Non Grata tuuri marsruut hõlmab riike, kus poliitiline ja majanduslik olukord on sageli pingeline ja vastuoluline. Kuidas need jõujooned mõjutavad teie loomingut?
Me ise otsime selliseid pingelisi ja vastuolulisi kohti ka, et reageerida ja panna ennast proovile. Paljude meie liikmete või kolleegide kohalik või ülemaailmne probleem, inimõigused, sõda, ülekohus ja loodushoid – Amazonase põletamise, liustikke ja vaalade kaitseks – kõikidel on omad agendad ja kui on käimas suurem protestiaktsioon, siis ikka kutsutakse Non Grata kohale.
Me loome oma aktsiooniga sel ajahetkel konkreetse ühiskonnaminimudeli, mis peegeldab täpselt seda konteksti, kus me parasjagu viibime ja anname oma hinnangu ja mõnikord pakume välja ka lahenduse. See on täiesti kontekstipõhine ja kohaspetsiifiline, me pole midagi eelnevalt ette valmistanud.
Ma olen keeldunud üldlevinud art world’i praktikast, et sa pead saatma ette oma teose kirjelduse: mida teed, miks teed, mida see tähendab, kuidas pealtvaataja peab sellesse suhtuma, mis on selle mõte jne. Kui tahad, et ma performeerin, siis pead andma mulle täieliku loomingulise vabaduse luua kohapeal. Ette teada, mis hakkab toimuma, pole võimalik. See on meie eksperimentaalne ruum, performance laboratoorium, teadus.
Ja sellega on ka minu looming konkreetse koha nägu: mis probleemid seal parasjagu on ja kuidas mina seda parasjagu adun, ja mis võib olla lahendus. Kõik muidugi esitatud kunsti võtmes, üsnagi abstraktselt ja mitmetasandiliselt. Või siis teinekord väga straightforward, otse ja puust ja punaseks – kunagi ei tea.
Kohanemine on intelligentsi üks kõige suuremaid näitajaid, vast kõige olulisem. Näiteks Hiinas on üldse keelatud performance-kunst avalikus ruumis ja teatud maades ei tohi religiooni teemana käsitleda. Tuleb leida sellised vahendid, et kunstiline visuaalne keel oleks teatud piirini talutav ja lugeda tuleb ridade vahelt. Kõike ei pea ütlema otse ja see eristabki kunsti poliitpropagandast.
Sõnum ei ole kunagi ainult ühene, arvamuste paljusus kehtib kõikide probleemide puhul ja see on demokraatia üks põhialuseid, et sõnavabadus ei ole karistatav.
Näiteks Barack Obama valimispeol jõudsin New Yorki otse Texasest, põletusrauad kaasas. Obama võitis valimised ja meie põletasime joovastunud inimestele Mitt Romney (MR) nimetähti kuuma rauaga. Seda irooniat kõik päris läbi ei hekseldanud. Osad tahtsid mind ikka päris ära tappa seal. Aga meid on palju ja me oleme tugevad. Sõnumi eest me jaksame seista. Vägivalla ja tsensuuriga meid ei vaigista. Kui ei ole just väga kontsentreeritud vastupanu.
Kas on olnud hetki, kus sa oled tundnud, et riskid on sinu loomingulist vabadust piiranud või vastupidi, seda tugevdanud?
Kõik, mis teed, ühelt poolt täiendab ja teiselt poolt piirab sind sinu edasises tegevuses. Mida rohkem õnnestunult riskid, seda rohkem ootad järgmisel korral ka eneselt ja kindlasti teeb seda ka publik. Selles suhtes on kõik kooskõlas. Samamoodi kehtib see ka muudel elualaldel – hasartmängudes, spordis, äris, kokanduses, sõjas. Kas riskid on minu loomingulist vabadust suurendanud? Iga isiklikult läbi elatud, sisestatud kogemus annab hindamatu pagasi, mida edasises elus kasutada ja saab seetõttu olla oma tegevustes vabam. Teisest küljest, ka performance’i puhul peab järgmisel korral juba üle kõrgema lati hüppama ja see on ühtlasi vabadust piirav, ei saa jääda vabalt oma mugavustsooni. Kui tuuritada Hiinas, kus performance-kunst on keelatud, on päris suur võimalus lõpetada vanglas. Või siis Ameerikas Bible Belt Tour… (Non Grata korraldatud performance-tuur USAs, mis läbib konservatiivseid ehk n-ö piiblivöö osariike) Ega sinna paljud kaasa tulla ei julge.
Üks uuest minu loodud kümnest käsust on „Never Expect to Be Invited Back”, aga paradoksaalsel kombel meid kutsutakse tagasi. Pugejad ei meeldi kellelegi.
Sinu looming on tihti äärmuslik ja kompromissitu, kuidas hoiate tasakaalu kunstilise vabaduse ja õiguslike piirangute vahel?
Performance-kunstnike puhul on keeld väga veider fenomen. Kui sa keelad meil millegitegemise, siis saame sellest jõudu ja teeme seda nimelt võimendatult. Inimese kõige suurem vaenlane on aga enesetsensuur. Kui ma niikuinii juba võitlen mõtetega, kas teha või mitte ning keegi tuleb siis ja ütleb, et sa ei või… Minu puhul see käivitab vastupidise protsessi, ma kindlasti teen seda ja veel kümnekordselt.
Mingit vastuolu tegelikult ei ole seadusekuulekuses ja loomingulises vabaduses. Neid saab väga hästi ühildada.
Raamid on rohkem inimeste peas kui seadusandluses. Inimesed kardavad.
Loominguline vabadus on vajadus. Kunstiteost planeerides ja teostades ei mõtle ma esmajoones kindlasti mitte õiguslikele probleemidele, sest tõe rääkimise eest ei saa kedagi hukka mõista või seadusega vangi panna. Toimin vastavalt oma nägemusele, kuulutan oma sõnumit. Hiljem võib tekkida avalikus ruumis probleem, tavaliselt siis täitesaatva jõuga, mitte seaduste tegijatega. Kindlasti mingeid seaduseid on tänu meile muudetud ka. Kunagi esinesime me National Security Law vastu Lõuna-Korea parlamendi ees Seoulis ning see seadus ei läinudki läbi.
Põhimõtteliselt ega me ju kedagi ei vigasta ega midagi lõhu. Meie üks kõige tähtsamaid performance’i reegleid on, et publikut ei tohi vigastada. See kõik tundub tohutu kaos, aga ei tohi ära unustada, et performance’i puhul ongi ülioluline ja ülihea kui segi lähevad tegelikkus ja näilisus. Kui kunstiline kujund on nii tugev, et inimene tajub seda reaalsena –ongi tegevuskunsti üks kõige kõvemaid karakteristikuid.
Teost hiljem analüüsides peaks ikkagi aru saama, et tegemist on kunstilise kujundiga. Näiliselt paistab, et autod plahvatavad, kõik on väga ohtlik ja inimesed põlevad. Tegelikult on see ikkagi suuresti illusioon ja kõik on kontrolli all. Kunst ei ole idee illustratsioon, vaid omaette väga tugev meedium ja kasutada seda lihtsalt illustreerimiseks on kunsti power’i alahindamine. Ma usun kunsti jõusse, teatud abstraktsusse, ka absurdi, kui soovite. Inimene ei taha kuulata loengut sellest, mis ta peaks tegema. Talle tuleb jätta mõtteruumi, mille ta ise ära täidab.
Mugavustsoonist välja raputamine võib kaasa tuua olukordi, kus keegi tunneb end haavatuna. Kuidas sa sellesse suhtud? Kas selline reaktsioon on ka eesmärk omaette? Kas on olnud hetki, mida oled hiljem kahetsenud või kus oleksid tagantjärele midagi teisiti teinud?
See, et keegi ennast haavatuna võib tunda pole minu võimuses. Ja kindlasti pole see eesmärk. Siin on põhjus ja tagajärg segamini. Kunst muidugi peab inimesi puudutama, sellepärast peab kunsti tegema oma parima äranägemise järgi. Aga pigem ikka kuulutame oma sõnumit ja arvame, et kõik elavad kaasa seda avastades. Ja midagi pole kahetseda. Olen tõsiselt oma kunsti teinud ja ma ei saa kontrollida, kas see kedagi solvab.
Ühiskonna mugavustsooni raputamine on pigem tagajärg ja see pole algselt sinna sisse kodeeritud. Ma ei kujutaks ette, et mõtleksin: „Teen täna sellise performance’i, mis viib ühiskonna mugavustsoonist välja!” See oleks pigem jumalaga võrreldav positsioon „täna lõpetame performance’i tulemusena maailmas sõjad!”
Non Grata looming on tihti seotud universaalsete teemadega nagu võim, vabadus ja identiteet. Kuidas lähened nende teemade käsitlemisele nii erinevates kultuurilistes ja poliitilistes kontekstides?
Mina oma publikut ei alahinda ja teen täpselt igakord seda, mida pean vajalikuks. Erinevaid kompromisse vastavalt riigile või valitsevale poliitilisele reaalsusele me ei tee. Võib-olla saab kompromiss toimida ainult vahendeid valides, aga sõnum jääb ikka endiseks. Hiinas näiteks tunnen ennast, naljakas küll, väga koduselt. Minu jaoks on see täpselt nagu omal ajal oli Nõukogude Liit, ajal kui ma keskkooli õpilane olin. Toona sai ka minema igasuguste asjadega, pidi lihtsalt süsteemi üle kavaldama. Samamoodi on Hiinas. Näituse avamisele tulevad viis salapolitsei agenti, kohalik politseiülem kamraadidega ja nad jälitavad edasi, tulevad järele restorani, kus on afterparty, istuvad kõrvallauas. Nendest lahti saamiseks oleme pidanud laskma nende autod blokkida, kihutama siksakitades mööda kiirteid, sõitma vastassuunavööndis vale exitini ja sealt maha keerama.
Nende pühendumus kaasaegsele kunstile kaasa elamisel on erakordne. Komisjoniga vaadatakse läbi kõik näitusel olevad videod, kõik raamatud võetakse üksipulgi ette, pildistatakse iga lehekülge. Sellisest tähelepanust unistab iga kunstnik, kõik tahaks läänemaailmas, et nende kunsti nii pühendunult süvenetaks. Vabadus kui tunnetatud paratamatus.
Berliin, Neukölln.
Kui esinete autoritaarsetes riikides, kas arvestad võimalike sanktsioonide või tagajärgedega? Mis on olnud tõsisemad tagajärjed sinu esinemistele?
Meid on küll arreteeritud ja alustatud kriminaalasja, aga polegi kunagi päriselt pikaks ajaks vangi pandud. Ükskord Kopenhaagenis arreteeris meid sõjavägi, meid hoiti liiga kaua vangis ja siis ma kaebasin nad ka kohtusse ning võitsin keissi. Taani kuninganna maksis kompensatsiooniks meie teise Non Grata raamatu trüki kinni.
Ma pole kuskil mujal saanud eluaegset esinemiskeeldu kui Tallinnas Telliskivi loomelinnakus Tallinn Art Week’i raames esinedes. Ma ei tea küll, kuidas nad kavatsevad mind takistada. Kunagi on meile püütud kehtestada Põhjamaadeülest boikotti. Paratamatult on läänemaailma poliitkorrektsus, enesetsensuur ning tingimusteta alistumine olemasolevale võtnud sellised mõõtmed, et tihtipeale ei olegi totalitaarsed ühiskonnad kõige piiratumad süsteemid.
Non Grata performance Telliskivis “Force Majeure” Foto: Caroline Sada
Kuidas see mõjutab sinu või teie loomingulisi otsuseid ja esinemisvabadust?
Me oleme kogenud piiranguid igal pool ja näiteks Hiina kohalikud organisaatorid on palju rohkem altimad midagi alternatiivset esitama kui mujal, nad tahavadki vastuvoolu ujuda, nad leiavad võimaluse keelatut esitada. Vabas maailmas kardetakse oma ruumide, prestiiži ja poliitkorrektsuse pärast. Tegelik tsensuur on kuskil mujal kui riiklikes süsteemides. Kui ütelda Non Gratale näiteks, et tuld ei tohi kasutada, siis see on kindel lüke, kuidas saab meid panna seda tegema.
Maailm on muutumas, kas sa oled valmis võimalikeks kultuurilisteks piiranguteks?
Jah, muidugi olen valmis. Alati olen valmis. Kultuurilised piirangud on need, mis motiveerivad rohkem tegutsema. Igasugused piirangud näitavad, et sinu tegevus on vajalik ja möödapääsmatu. Näiteks hiljutised pandeemiapiirangud, mille puhul hakkasid loomemajanduse inimesed kirema, et nende elu on rikutud, oli tegelikult parim aeg kunstnikele, sest neil oli lõpuks aega mõelda, rahu ja ruumi teha loomingut.
Meelelahutajad olid need, keda see pandeemia kõvasti häiris ja piiras, nende tegevus sai hoobi. Loovusele kindlasti see piiranguid ei seadnud, vaid pigem andis just rohkem vabadust.
Kunst ja meelelahutus on kaks täiesti erinevat asja. Meelelahutus on see, mille puhul saad täpselt seda, mida ootasid. Kunst on see, kui lähed midagi kogema ja saad hoopis muud, midagi, mida ei osanud ette kujutadagi.
Ma ikkagi usun universaalse inimese konseptsiooni, see oli ja on ka Academia Non Grata põhiline õppeprogrammi eesmärk, et sealt tuleks välja universaalne inimene, kes oskab ise hakkama saada, teadvustab maailma ja protsesse enda ümber, teeb vaatlusi, analüüsib ja esitab omapoolse nägemuse, struktuuri sellest.
Kunstnik ei ole lihtsalt mingi meedium, keda jumal juhatab, tema kannab lõuendile ja rahvas juubeldab. Mida universaalsem inimene on, seda paremini saab ta hakkama ülesannetega ja olukordadega, millega ta elus kohtub. Lavalised etlemised on selles protsessis ainult kõrvalproduktid. Kunsti kõrgem eesmärk on pakkuda ühiskonnale alternatiivseid tegutsemismudeleid.
Intervjuu ilmus algselt Müürilehes lühendatud kujul. Link
