fbpx

NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Või oleks õigem öelda – maalikunstniku jäljed? Per William Petersen, kes hiljuti pälvis Ado Vabbe Auhinna, võib kehastuda nii üheks kui teiseks. Loe alljärgnevalt tema töömeetoditest ja jälgedest, mida ta endast maha jätab!

Oled tuntud peamiselt skulptorina, kuid samas ka maalid. Vähemalt osa sinu hiljutisi teoseid paistavad paiknevat nende kahe meediumi piirimail – materjali poolest rohkem nagu skulptuurid, formaadilt pigem maalid, mõeldud seinale riputamiseks. Kas sellist teost luues oled püüdnud tabada “kaks kärbest ühe hoobiga” või oled olnud lihtsalt praktiline ja mõelnud, kuidas teos uue koduga mugavalt sobituks?

Jah, ma olen maalinud terve oma elu. Tasapisi märkasin, et minu maalid muutuvad üha enam kolmemõõtmelisemaks, kuni ühel päeval hakkasingi oma pilte “ehitama” – see ongi see, mida me nimetame skulptuuriks. See ei ole mulle võõras, sest algse hariduse poolest olengi hõbesepp.

Ise nimetan ma seda “UPjects” (tuletis sõnadest “üles” ja “objektid”) – puuduv lüli maali, skulptuuri, graafika ja balleti vahel. Lamedate asjade sobitamine seinale, mida sa mainisid, on tegelikult tuhat aastat vana reljeefitraditsioon, mille ma olen kaasaega toonud. Seina peal võimaldavad esiletoodud osad valguse- ja varjumängu, nii et teos muudab oma iseloomu vastavalt päevavalgusele. Lisaks töötan ma ka nö kaudsete varjudega ehk maalitud pindadega, mis ei ole nähtavad, kuid heidavad värvilist varju teose osadele ja / või seinale.

Tööd tehes ei mõtle ma kunagi selle tajuja või asukoha peale. See on kõigest järjekordne vahend jutustamaks lugu korraga maalis ja skulptuuris. Minu jaoks kunst ongi lood – ja neid lugusid saab rääkida erineval viisil.

In the Stream. Mixed materials. 85 × 195 × 8 cm. 2017

Lisaks filmid sa ka Emajõge oma kodulinnas Tartus. Milliseid uusi dimesioone annab sinu tööle videoformaat?

Olen alati teinud filme, alates sellest ajast, kui ostsin oma esimese Super 8 kaamera – olin siis umbes 15 ja suvevaheajatöödel raha kogumine võttis aega. Kuigi ma ei tee videosid üksnes jõest, olen väga lummatud sellest, kuidas tema eriomane elu läbi nelja aastaaja kulgeb. Elan ise ka jõe ääres.

Igal hommikul ärgates kontrollin, kas vesi voolab ikka õiges suunas. Vahel juhtub, et pean minema alla ja selle tagasi lõunasse suunama 😉 

Võib öelda, et ma teen kahte sorti filme. Esimesed neist ei ole mingil viisil planeeritud, hetktõmmised siin ja praegu. Üks jõevideotest oli tehtud vähem kui päevaga, väga varajasel hommikul, täiskuu paistel, kui läksin kaameraga kalda äärde ja lasin asjadel lihtsalt juhtuda. Ja mul vedas, see oli suurepärane hommik. Jää liikus ja murdis nagu rong läbi Tartu. Päike tõusis fantastiliselt, järsku ilmus mees rätiku ja kirvega. Küsisin, kas võin teda filmida, ning saingi videosse aurava jäävanni: The River Awakens.

Või siis hetk, kui kuulsin tundmatut heli, ragistamist. Oli sügis ja nagu ikka, lehed langesid puudelt. Kuid seekord langesid nad nii kiiresti, põhimõtteliselt ühe päevaga. Arvatavasti oli sel midagi pistmist kombinatsiooniga karmist öökülmast ja kuumast hommikupäikesest. Igatahes tundus see nii huvitav ja ilus, et vääris filmilindile talletamist: Golden Rain.

Kuid ma teen ka rohkem läbimõeldud ja lavastatud videosid, millest mõningaid saab näha samuti minu YouTube’i kanalil, näiteks But when do they Fire It ja Diversity of Monotony.

Oled töötanud erinevate metallidega – millised on nende sümboolsed ja / või energeetilised väärtused, lisaks tehnilistele ja esteetilistele omadustele?

Olen töötanud hõbeda, kulla, pronksi, vase ja messingiga. Pole kahtlustki, miks hõbedat ja kulda peetakse väärismetallideks. Nad on omaette klass ja mitte ainult sellepärast, et nad on haruldased, vaid kuna neid saab vormida hoopis teisel viisil võrreldes teiste metallidega. Eriti just hõbe on imeline. Olin neli aastat õpipoisiks Taani hõbesepa Georg Jenseni juures, kus õppisin tundma selle materjali painduvust ja vormimisvõimalusi. Kuld on kõvem ja kangekaelsem.

Kasutan nii kulda kui hõbedat enda töös lehtedena, täismahus oleks see liiga kulukas. Ka siin meeldib mulle mängida valguse ja varjuga ning metallid annavad selleks võimaluse, nagu ka kontrastiks tooruse ja kulumisega. Lagunemine ja igavik võiksid seega ehk olla sümboliks.

My Wife Is a Helicopter. Author’s technique. 53 × 56 × 36 cm. 2018 / I Am His Wife. Author’s technique. 50 × 38 × 34 cm. 2018

Hiljuti võitsid sa ise kuldmedali – Ado Vabbe Auhinna, mis statuudi järgi tähendab, et sa “oled rikastanud Tartu kunstielu märkimisväärsel viisil”. Mida see sinu enda jaoks tähendab?

Ado Vabbe Auhind tähendab minu jaoks uskumatut tehingut! Mõelda vaid, 16 aastat tagasi lõikasin läbi oma juured Taanis ja proovisin need Tartus uuesti maha istutada. Sel hetkel ma ei mõelnud sellest nii, ma lihtsalt pidin seda tegema.

Töötasin ja töötasin ja teen seda siiani. Suur hulk tööd ei vii alati kuhugi välja, kuid ma tegin seda eelkõige enda jaoks. Nii et Ado Vabbe Auhind osutab mulle nüüd selgelt, et siirdumine Tartusse oli seda väärt. Peaaegu alati on sul võimalus muuta oma elu, kui sa tõesti tahad seda teha!

Auhinnal oli suur panus minu veendumuse ja otsuse kinnitamisel.

Lisaks oled võitnud Heino Elleri Muusikakooli ja Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži kunstikonkursid. Kõlab nagu palju koole! Kas kunst klassiruumis saab edendada õppimist ja õpetamist?

Mul pole kahtlustki, et saab. Kunst saab avada meeled kommunikatsiooniks ning sõnumit edasi anda! Ütlesin ennist, et ma ei mõtle kunsti tehes potentsiaalse kliendi ja asukoha peale. Kuid avaliku ruumi ja sealse kunsti puhul mõtlen ma sellele vägagi – kes sinna läheb ja mis seal juhtub. Tuleb silmas pidada, et avaliku ruumi kunst on midagi, millega sa oled sunnitud kohtuma, see ei ole sama mis vabatahtlikult galeriisse või muuseumisse sisse astumine.

Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži puhul tutvusid konkursil osalevad kunstnikud asutuse uurimistööga ehk kiviõlist energia eraldamisega kohapeal. Kogusin erinevat materjali ja panin selle kokku lihtsasse töösse, mis annaks sisseastujale kohe aimu, mis majas toimub. Külastaja saab näha kolmes kohas hõljuvaid kive, millest langeb õlitilk. Igasugused muud selgitused ja sõnad pole enam vajalikud, need on kunstiga asendatud.

Oil Shale. 32 × 53 × 36 cm. Brass and oil stone. 2014

Heino Elleri Muusikakooli puhul aga eeldati, et konkursitöö kujutab Heino Ellerit noorena, justkui ühena omanimelise kooli õpilaste seast. Minu jaoks polnud mingit põhjust luua midagi, mis näeks välja nagu Heino Eller, sest foto seinal saaks sellega paremini hakkama. Selle asemel soovisin kujutada tema vaimu ja hinge, rõõmu muusikast, mille ta siia kohta edasi on kandnud. Kujutasin ette vihmasel esmaspäeval kooli tulevat õpilast, kes on “unustanud” nädalavahetusel nooti lugeda, ning õpetajat, kes samal esmaspäeval kooli tulles teab juba, et selliseid “unustanud” õpilasi on ilmselt mitu. Oma teosega sooviksin tõsta kõigi nende tuju, kui nad koolimajja saabuvad. Teos, mis teeb nad õnnelikuks ja optimistlikuks. Olen kuulnud, et see töötab, nii et jah – kunst saab mõjutada ja õpetada!

Ado Vabbe Auhind oli seotud sinu isiknäitusega “Naine kasukas” Tartu Kunstimajas. Mitmetel sinu näitustel ja teostel on kelmikad pealkirjad – kuidas sa nendeni jõuad? Kas esmalt sünnib laps ja saab seejärel nime, või vastupidi?

See võib olla nii ja naa. Kuid üks on selge, teos kasvab välja mõtetest, mis on juba mõnda aega “müristanud” enne seda, kui nad ükskord teosena “sünnivad”. Nii et pealkiri käib teosega käsikäes, isegi siis, kui see on alguses abstraktne. Pealkirjad on minu jaoks tähtsad, nad täiendavad teost, on osa selle meeleolust. Harva saab neid väljendada ainult ühe sõnaga ning kuna maailm on tihti absurdne ja groteskne, siis minu teoste pealkirjad tõenäoliselt ka peegeldavad seda.

Lisaks usun ma, et inimestena on meil kaasasündinud “võime” registreerida igapäevaelu ja ümbrust ning pärast registreerimist me ei näegi seda enam – sest kord on see juba tehtud. Mulle tundub, et saame oma elust enamat, kui lubame endale kõike seda ikka uuesti ja uuesti näha, iga kord, kuid eelistatult uues perspektiivis.

Usun, et just võime kogeda ja ihaldada argisust on rikkaliku elu alus.

Mitte ainult pikad eksootilised reisid ja rännakud ei ole see, mis meid rikastab, jalutuskäik Coop’i, et osta liiter piima, võib seda samuti teha. Seda filosoofiat olengi püüdnud tabada näituse nimiteoses “Naine kasukas”.

Näitusega käis kaasas raamat, kus võrdlesid kunstniku tööd tohutu valge lumeväljaga ja sellel oleva jäljereaga. Sellises olukorras peab kunstnik valima, kas minna mööda seda rida või teha enda oma. Milliseid jälgi lumel oled sel talvel avastanud, millistele järgnenud ja milliseid ignoreerinud?

Jah, kena, puhas ja valge talv võimaldab tõesti värsket “lõuendit”, kus absoluutselt kõik on võimalik. Talv alles kestab, nii et ma ei tahaks sündmustest ette rutata, kuid tunnen tungi järgneda kõige esimesele ideele ja kavandile, selle asemel, et idee aluseks olev tunne ära ratsionaliseerida ja ületöötada. Esimeses kavandis on omaette väärtus “täiuslikkuse” otsimise asemel. On ka mõned jäljed, mida vaikselt ise “lumme” vajutan.

Through an Unknown Land. Author’s technique. 100 × 50 × 40 cm. 2020

Samas raamatus toob Peeter Talvistu esile, kuidas sinu stiil on samaaegselt humoorikas ja melanhoolne ning kuidas naer on viis peita kurbust. Sina ise oled öelnud, et huumor on nagu suhkrukate mõruda pilli peal, mis aitab tõsidust pehmemalt alla neelata. Viitaksin siinkohal veel Freud’ile, kes on tõlgendanud irooniat kui ego kaitsemehhanismi. Milliseid mõrudaid pille või tumedaid külgi oled sa müürinud oma skulptuuride sisse või vastupidi – toonud välja valgele lõuendile?

Minu töö aluseks on Inimene! Inimene kogu oma olemises, sotsiaalsetes kihtides, erinevates vanustes, rassides, sugudes:

suursugusus ja kujutlusvõime, kukkumine ja tõusmine, tugevus ja nõrkus, tõde ja vale, julgus ja kõrkus, ahnus ja kokkuhoidlikkus, jõud ja jõuetus, püüdlus ja allaandmine, lootus ja reaalsus.

Inimene, sina ja mina, ja kõik teised!

Sellistes tingimustes see inimene elab ning see pole viimase 20 aasta jooksul sugugi vähem “huvitavamaks” muutunud. Õnnetuseks olen ma viimastel aastatel leidnud oma töödest sellist inspiratsiooni, mida ma varem poleks iialgi ette kujutanud. Arusaamad vabadusest, jõust ja süsteemist on väga erinevad sellest, kuhu suunasin arvasin meid kunagi liikuvat. Aboluutselt uskumatu on kogeda, kuidas inimesed kohanduvad etteantud tingimustega. Nii et inspiratsioonist, mida koos topeltsuhkrukattega alla neelata, tulevikus kindlasti puudust ei tule.

Näituse ja raamatu koostamise ajal lugesid kokku ligi 600 teost 25 aastasest perioodist. Kuigi oled öelnud, et eelistad tagasivaatamisele pilgu suunamist edasi, palun ma sul siiski võrrelda oma kõige esimest kunstiteost viimasega ja vaadelda neid kui ühe ja sama reisijana – kust ta alustas ja kuhu on jõudnud?

Sellest ajast tänaseni on minu tööde tonaalsus püsinud samasugusena, sest mind huvitavad endiselt samad teemad: grotesk ja absurd selles reaalsuses, mille oleme ise loonud, erinevad reaalsused, millega me vahel ei lepi. Need teemad on minu töödes esinenud kõigi senise 25 aasta jooksul ja ma arvan, et esinevad ka järgmise 100 aasta jooksul.

Nende kahe teose vahel on 23 aastat ja ikka nad paistavad nagu samast perest!

Self-Staging. Oil on canvas. 120 × 90 cm. 1996 / General Galosche. Author’s technique. 135 × 80 × 7 cm. 2019

Ja veel korra lumest – selle valge massi kühveldamine eelmisel talvel oli põhjus, mis röövis su aja, nii et raamatu kirjutamine jäi suve ootama. Kas oled aga sel talvel juba mõne lumememme modelleerinud ja millised jäljed võiks see endast maha jätta pärast sulamist Emajõe kallaste suunas?

See on tõesti armas, lüüriline ja kujundlik küsimus, Triinu! Tundub, nagu see sobiks mõne skulptuuri pealkirjaks, täis lootust! Mul ei ole midagi pikkade pealkirjade vastu 😊

Jah, ma teen lummememmi – kogu aeg, ka suvel! Ma isegi ei taha sellest ametist paraneda, kuigi ilma selleta oleks elu ilmselt lihtsam.

Loodan, et teel Emajõe suunas toidavad mu sulavad lumememmed kauneid lilli kallastel, annavad kaladele värsket energiat ja seeläbi kasu ka kaluritele, nii et ma võiksin väljendada oma tänu linnakodanikele, kes lasid võõral tulla ja saada osaks täiesti imelisest kohast selles Maailmas. Lumememmede ninaks olevad porgandid täidavad aga ilmselt asjakohast eesmärki kõigis Supilinna suppides 😊

Coming to Estonia. Oil on canvas. 120 × 100 cm. 2006

Per William Peterseni raamatut “Naine kasukas. Valitud teosed 1995-2020” saab soetada NOBA.ac keskkonnas siin.