Kuidas leidsite tee kunsti juurde? Kas kunstnikuks olemine on teie arvates pigem elukutse või elu kutse?
Arvan, et sündisin kunstnikuks, et see oli saatuse poolt mulle ette määratud. Kindlasti on oma osa suguvõsa loomingulistel geenidel, kuigi nende hulgas päris kujutavaid kunstnike pole, ja minu introvertses iseloomus. Väikse tirtsuna ma õue teiste lastega mängima minna ei tahtnud ja lasteaiaski pidasin vastu vaid nädala. Mulle meeldis kodus joonistada ja raamatuid uurida.
Koolilapsena sain ennast rohkem avada ja hiilata oma joonistusandega. Tol ajal, möödunud aastasaja kuuekümnendatel, oli ääretult pop omada salmikuid, väikeseid valgete lehtedega märkmikuid, kuhu siis paluti sõpradel midagi joonistada ja kirjutada. Salmikut võib pidada Facebooki, Instagrammi, jne. eellaseks, ainult sinna ei saa kirjutada, “Kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab!”, nagu salmiku tagakaanele. Teismelisena, uues koolis, ma enam kuigi palju sõpru ei leidnud klassikaaslaste seas ja tundsin isegi koolikiusamist. Seda enam tahtsin käia kunstiringis, teatristuudios, ujumis- ja džuudotrennis, ning loodus-sõprade majas koos vanema õega.
Terje Ojaver “Sisyphose pruudi” videos, 2009. Foto: Jüri J. Dubovi
ERKIsse sisse saamine oli sel ajal ääretult raske, keskmiselt 20 inimest kohale! Nii minagi käisin neli aastat ettevalmistuskursustel, töötasin, kirjutasin luuletusi, käisin naiskooris laulmas ja tegin igal suvel suure järjekindlusega sisseastumiseksameid. Algul maali ja disaini, aga siis tuli suur ära tundmine, et tegelikult ma tahan hoopis skulptuuri teha, mis on looduslähedane – savi, kivid ja vormid! Ja teise katsega skulptuuri saingi instasse sisse! Sel ajal võeti kursusele vaid 3 üliõpilast, kellest üks pidi olema sõbralikust vennasvabariigist ja meie kursusel siis juudi rahvusest Vatnik Moldaavia NSVst.
Teie loomingust suur osa räägib loodusest nt botaanikaaia laienetav muruvaip või Kuressaare lossitiiki tagasilastud jääkuubikud Millised on teie mõtted seoses looduse ja looduse ning ühiskonna/inimeste suhtega?
Just, just! Loodus inspireerib tohutult ja seal ma tunnen ennast nagu kala vees, või seen metsas! Linnainimesena oli mul looduse järgi suurem igatsus, mis oli segatud aukartusega elu ees. Noorena oli minu piibliks eksistentsialismi suurmehe Albert Schweitzeri õhuke raamatuke, mis oli täis väga suuri ja õigeid mõtteid, elu pühaduse, aatelisuse ja eetika kohta.
“Üks tõde püsib kindlana. Kõik, mis sünnib maailma ajaloos, püsib vaimsusel. Kui vaimsus on tugev, sünnib midagi kaunist. Kui vaimsus on nõrk, sünnib midagi kahetsusväärset. Sestap me kas loome maailma ajalugu või kannatame selle tagajärgede all?” (Kõnest “Kaasaegse tsivilisatsiooni religioon”, Oxford, 1934)
Autobiograafiline skulptuur “Hüpates üle varju”, 2020.a. Foto: Mari-Liis Tammi Kelder
Botaanikaaia kangastelgede alt rulluv lainetav muruvaip oli minu esimene tavaliste inimeste, aednike ja abitööliste varjamatu heakskiidu ära teeninud kaasaegse kunsti teos, mis mind tõeliselt üllatas ja suurt heameelt valmistas. Jõudsin tõdemusele, et kui on päris asi, hinge ja vaimsusega tehtud, siis läheb vaatajatele korda ja neid ei või alahinnata. See land arti teos on kaunis üheselt mõistetav.
Nagu enamik inimesi ei jõua kunagi ei põhja- ei lõunanabale, ei jõua nad ka elu plusspoolusele. Nii me rändame taskus õnne-magnetraud ja loodame rõõmude ligitõmbumist.
Võibolla saab rõõmu tunda sellestki, kui suudad oma eluajal valmis kududa ühe vaiba, mida mööda saab edasi liikuda keegi järgmine… Pärast seda, kui sa ise oled kadunud just sellesama vaiba alla.
Looduse kaudu olen tähtsustanud ja teadvustanud minule väga olulisi teemasid ja üheks nendest on vastutus. Inimene ei saa kunagi tugevaks, kui tal puudub vastutusvõime. Kui oled istutanud taime pead tema eest hoolitsema samamoodi kui väeti inimlapse eest. Kui oled hakanud kedagi õpetama, siis pead seda tegema maksimaalse eetilisusega ja andma edasi kõige väärtulikuma endast. Õpetus-sõnad, kui oled midagi laenanud, siis pead selle ka tagasi andma, andsid alust luua tegevuskunsti teos jääkuubikutega Kuressaare vallikraavi vees. Inimkond käitub siiani vääritult looduselt krabades ja on tänaseks tohutute probleemide ees. Tuleb meelde Hrutšovi-aegne anekdootlik loosung: Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise! Uutel aegadel räägitakse ja ka tehakse palju loodusega hea läbisaamise nimel, aga sellest on vähe ning tavainimese jaoks kauge probleem, nagu digiprügi kuskil kosmoses. Loodusega on tihedalt seotud paljud minu tööd, näitena õhusaastega otseselt tegelev BIO-TOP, mägijões olev minimalistlik töö Kummardus ja puude ümber ehitatud hiiglaslikud lillepotid Lorraine maakonna metsas, teoses Vastutus.
Lisaks olete tegelenud palju naise rolli ja seotud arhetüüpide teemaga – mis Teid sellele tõukas?
Vastuvõtliku natuurina, naisena, tajun igasuguseid võnkeid, ebakõlasid väga tugevalt. Samuti tegelen palju vaatlemisega, enese ja ümbritseva analüüsimisega. Isiklik elu on samuti andnud palju tundeainet – neljakümne kolme aastane kooselu kunstnikust mehega, kes vastupidiselt minule on seltskondlikkus kuubis, elades ekstravertsena väljapoole ja olles küllalt vastuoluline isiksus. Tungalteri on olnud palju meie armastuse taignateos.
Naise roll, mulle tegelikult ei meeldigi see lavaline termin, peaks endiselt olema Kinder, Küche, Kirche, ehk lapsed, köök ja kirik, et siis oleks kõik tasakaalus ja kooselud harmoonias. Seda pole ma iial uskunud ja soovin oma valikut endiselt tõestada.
Olen niiöelda mahefeminist. Arhetüüpsuse olen püüdnud sättida enese üle itsitamise kastmesse või teinekord peaaegu valmilikku jõulisusesse. Naine, sa oled tugev, saad kõigega hakkama, aga…
Selle koha peal toon välja veel ühe minu jaoks olulise Alberti, nimelt Camus, kelle Sisyphose müüdi parafraasina tegin videoteose Sisyphose pruut. Jalgpalli kõrgel üleval mäe otsas asuvasse väravasse lüüa püüdvast pikas pruutkleidis naisest.
Teie ateljee asub Laulasmaal? Kuidas see ümbrus, merelähedus ja männimetsad teie loomingut mõjutab?
Väga mõjutab, see on parim koht üldse kus elada ja luua! Isegi siis, kui mul pole olnud võimalik merekohinat mitu nädalat lähedalt kuulama minna, on meri mu vaimusilma ees vähemalt korra päevas. Männimetsa tukk õõtsub ateljee aknavaates ja läbi aia voolab imearmas oja. Kõik on nii paigas, nagu feng shui käsiraamatus.
Milline on skulptori tavapärane nö tööpäev, ehk kirjeldaksite seda? Kas olete igapäevase töörutiini austaja või pigem peate oluliseks spontaansust?
Kõik oleneb näituste või tellitud tööde tähtajast. Mul ei ole igapäevast töörutiini, ma ei anna toodangut. Spontaansusest ei saa eriti rääkida minu skulptuuride puhul. Ideed jah, kui tulevad, sealt kuskilt, ilma torude, ilma juhtmeteta, tähtedelt – need tuleb küll kohe üles joonistada ja siis ajumasinasse skanneerida. Töö teostamise tsüklis on päevad pikad ja väsitavad, avaliku ruumi tööde puhul kurnab koostööpartneritega suhtlemine ja asjaajamine. Nii et pikem puhkuseperiood oma aiale või metsale pühendudes on ülimalt vajalik.
Milline töö Teie loomingust Teile endile kõige südamelähedasem või õnnestunum tundub?
Kuuekümne kuueselt, nagu ka neljakümne neljaselt, mil ma tegin videoinstallatsiooni “Hoia mind”, läheb ikka silm uduseks ja nöörib kõri. Ilmselt õnnestunuim.
Video, mis on projitseeritud sülle võetavale padjale, “Hoia mind”, 2001.a. Foto: Erakogu
Kuivõrd on muutunud looming ja loomeprotsess teie jaoks pika loomeaja jooksul? Mis tundub nüüd loomise juures vähem või rohkem oluline kui nooremana?
Land-arti teen nüüd vaid oma suures aias, ruumi-installatsioone väga harva, aga näituse-skulptuure teen suuremaid kui varem. Praegusel eluetapil on oluline ressurssi veidi kokku hoida ja osata paremini puhata. Aga ega ma liiga produktiivne pole kunagi tahtnudki olla.
Minu põhimõte oli ja on, et pole vaja liigseid asju, ega ka liiga palju kunsti toota. See peab tõeliselt mäe-mõõtu mõte olema, millele tasub vorm anda.
Arvan, et olen praegu rohkem valiv, missugustele väljakutsetele tasub vastata. Varemalt osalesin palju välismaistel sümpoosiumitel, nüüd enam ei tõmba. Kindlasti pistan rinda mõne huvitava riigihanke ja protsendikunsti konkursiga, mida varasematel aegadel polnud. Mõned efemeerse kunsti aktsioonid tahaks teha ja neid ka koos tudengitega rannas läbi viia, nagu varasemalt.
Mida ütleksite täna nooremale endale – alustavale kunstnikule?
Ole julge ja ära arva, et sa liiga noor ja kogenematu oled, ja et vanu korüfeesid on palju, kes kõik endale saavad – tähtsad näitusepinnad, tulusad tellimused, muuseumiostud, välisreisid ja lõpuks aurahad. Kuid tänastele kunstnikuhakatistele pole vaja seda öelda – nad on kordades enesekindlamad ja nende võimalused on tohutud. Trellitatud sovjetistanist ei pääsenud keegi kapriiki maailma kunsti kaema; mõned väga üksikud käisid Tšehhoslovakkias klaasi õppimas ja kujutava kunsti tudengid kuu-aegsel vaatluspraktikal.
Installatsiooni “Taevakivid” riputamine Ülemiste keskuse aatriumi klaaskupli alla, 2015.a. Foto: Erakogu
Kas oma töös või kunstnike seas on ka eeskujusid, keda esile tuua sooviksite?
Robert Rauschenbergi kits, skulptorid Louise Bourgeois, Andy Goldsworthy, Patricia Piccinini, Ron Mueck ja mitmed kontseptuaalsed kunstnikud nagu Marcel Duchamp, Dennis Oppenheim, Agnes Denes.
Milline on Teie viimane hingepuudutanud kultuurielamus?
Monumentaalteose „Tõde ja õigus“ ekraniseering ja Vahur Afanasjevi monumendi-mõõtu romaan „Serafima ja Bogdan“, mis oli tõeliselt mõtlemapanev, kraapis hinge.
Kus Teie loomingut järgmisena näha saab?
Loodetavasti Kevadnäitusel, seekord Kunstihoone asemel Lasnamäel.
Terje Ojaver
10. veebruaril, 2022.aastal
Laulasmaal
