PULO disaini inspiratsiooniks on puit, sisustuselemendid sünnivad hetkel, kui puutükk meenutab midagi või kedagi, on „seda nägu“. Kas mäletad, millal ja mis nägu oli esimene tükk puitu sinu käes? Mis sellest sündis?
Liis: Esimene… seda olukorda ei mäleta nii konkreetselt, sest tol esimesel puiduga “tõttvaatamise” momendil oli selge visioon, milliseks võiks lõpptulemus kujuneda. Sellest on juba pea kuus aastat möödas, kui seisin esmakordselt treipingi ees koos sooviga “illustreerida” oma kodu köök suurte nupp-käepidemetega. Nimelt palusin oma isal Priit Tippelil end treima õpetada, et minu vastostetud kodusse saaksid elemendid, mis on algusest lõpuni päris enda tehtud. Mind on läbi elu saatnud käelise tegevuse vajadus, samas ei olnud mul esialgu põhjalikku soovi treialiks õppida. Esmasest kokkupuutest puidu ja treipingiga kasvas aga välja kirg puutöö vastu, mida tänaseks jagan nii oma isa kui kolleeg Katiga. Ja toosama nupp, mida esmalt treima asusime, on meie tootevalikus tänaseni. Disainikeel on nupp-nagi Riinal pisut muutunud, aga noodsamad päris esimesed sisustuselemendid olid süst, millest PULO disain üldse sündida sai. Sellest said stardi kõik edasised PULO tooted.
4 Sisters Kitchen. Foto: Tiina-Liina Uudam
Sisustuselementidest ehk enamgi teatakse ja tuntakse PULO disaini valgustite järgi, mis omakorda sündisid oma enese kodu valgustamise vajadusest. Mis on see, mida valgusosakesed puutüki “näole” juurde annavad?
Katrin: Keegi ütles kunagi tabavalt, et te ju panete halud teistmoodi põlema. Ehk siis jah, me teeme muuljuhul ahjukütteks minevast puidutööstuse jäägist valgusteid. Ka see on meie kirg – leida uuskasutuse võimalusi ja väärindada neid nn puutükke.
Omal moel ja väikeste sammudega päästame loodust ja saame rahulolevalt öelda, et meie toodete jaoks ei langetata mitte ühtegi puud. Teine teema, mis meid endid valgustab, on käsitööhõng meie toodete juures.
Tõik, et loome oma kätega ja saame kogu tootmisprotsessiga ise hakkama … pole just sage, et naisterahvad suurte masinatega “möllavad”, treivad, freesivad ja puurivad. Oleme tootmismahtude tõttu abikäsi juurde haaranud, kuid kõik uute toodete prototüübid ja spetsiifilisemad erilahendused valmivad jätkuvalt meie väikeses töökojas.
Katusepapi korterid. Foto: Tiina-Liina Uudam
Ja aina enam tegelete ka terviklike sisekujundusprojektidega, olgu nendeks siis nutikad rendikorterid tehnoloogialinnakus, ridaelamu uuselamurajoonis või hoopis kohvik kesklinnas. Kui keeruline või kerge on lülituda ümber nende keskkondade ja kontekstide vahel? Millist häälestust see vajab?
Liis: Meie jaoks on iga uus objekt nauditavat pinget pakkuv ja seda ruumi funktsioonist sõltumatult. Oleme enim tegelenud kodude loomisega, kuid käsil on ka äri- ja avalikke ruume, mis nõuavad tõepoolest teistsugust lähenemist, sh kliendipoolse ärilise nägemuse mõistmist, aimdust turundusest, aga ka suurema koormustaluvusega materjale, julgemaid tonaalsuseid jne. Ümberlülitumise või häälestumisega on hõlbus, see tähendab meie puhul selget ajajuhtimist. Püüame konkreetsed kliendid või töölõigud seada oma kalendritesse päeva-põhiselt ehk me lahendame konkreetse objekti või kliendi teemat terviklikult. Püüame rööprähklemist igal võimalikul juhul vältida – sisekujundus ja toodete disainimine on keskendumist nõudev. Anname nii ideestuse faasis olevatele loovprotsessidele kui ka näiteks joonestamisele väärikalt aega, sest fookuse ja pühendumusega toimetamine on viljakaim.
Samas on meile mõlemale kaasa antud suur annus uudishimu uurida, “kuidas asjad on tehtud”. Avastame end sageli kohvikus laua alla piilumas või külas olles sahtleid paotamas. Inspiratsiooni kogumine toimub pidevalt ja endale aru andmatagi. Hiljem mõnd lahendust ideestades on võimalik mälusopist mitmeid variante ammutada, mis uuel objektil on aluseks võetud või rakendamist leiab.
Katusepapi korterid. Foto: Tiina-Liina Uudam
Nende projektide kaunistavad seinu nii monokroomsed aktimaalid, värvilisemad abstraktsed seeriad kui ka Fotografiska raamitud postrid. Kuidas on need lahendused seintele maandunud, kas need on osa PULO disaini või kliendi nägemusest?
Katrin: Üldjuhul on see nn kahesuunaline tänav. Meie roll on kuulata klienti, mõista tema soove ja stiili. Kuna sisekujunduses on kliendisuhe üsnagi pikk, paarist kuust kuni paari aastani, siis selle ajaga saab väga hea tunnetuse, kes ja mida eelistab või soovib. Siinkohal saame näitena tuua ühe väga erilise kliendi, kelle initsiatiivil tegime koos kunstiõhtuid, mille tulemusena valmisid abstraktsed teosed ühistööna suisa kümnesse korterisse. Omaniku poole olevat hiljemgi pöördutud, et ta tellimustöid tegema hakkaks. Ehk siis meie sees võib peituda kunstnik, kellele on vaja vaid võimalus anda.
Kuigi stiliseerimine ja dekoreerimine on sisekujunduse lõpufaas, siis see ei tähenda, et me selle “viimase kihi” päriselt lõppu või juhuse hooleks jätame.
Meie jaoks on kunst moel või teisel au sees. Olgu selleks siis fotokunst postrina või hinnaline ainueksemplar lõuendil.
Lurichi üürikodu Ülemiste City’s. Foto: Tõnu Tunnel
Millist nõu võite disaini ja kunsti kasutamise kohta interjööris anda NOARi lugejatele? Millist dialoogi võiksid näiteks maalid ja lambid omavahel pidada?
Liis: Meie rõõmuks on inimesed viimasel ajal hakanud kunsti mitte ainult hindama, vaid sellesse ka investeerima. Tulenevalt kunsti väärtustamisest on ilmne, et seda soovitakse ka väärikalt eksponeerida.
Sisekujunduslikus mõttes soovitame kunstile anda ruumi ja õhku, et teos saaks interjööris “ellu ärgata”.
Samuti on mõistlik planeerida konkreetne maal ruumi osasse või konkreetsele seinale, mille toon vastavat teost ka toetaks. Suure formaadi puhul on võimalik, et konkreetne teos dikteerib osaliselt isegi ruumikava või ka tonaalsust.
Valgustite loojatena ja tihti ka valgusjooniste autoritena saame objektidel kaasa rääkida ka väga olulises aspektis – kunsti valgustamises. Valgustite valik ja võimalused on tänu ka LED-tehnoloogiale vägagi laialdased. Lisaks sellele, et kunstiteosed saavad oma tähelepanu, on kogu interjöör tänu maalidele suunatud valgusvihkudele oluliselt põnevam ja nüansirohkem. See ei ole pelgalt meeleoluvalguse loomine, see on isikupärast pakatava interjööri loomine.
Liis, Katrin ja kunstiõhtu ühistöö. Foto: PULO
