Staapli 3 galeriis toimuma pidanud näituse töödes on esikohal kunstnikuks ja naiseks olemise sisepinged. Kunstnik tõstatab küsimuse, kas kunstnikuks olemine on teesklus? Mis saab siis kui ei pea teesklema? Seekordse näituse inspiratsiooni allikas ja vaimne mentor on Austria kunstnik Franz West, kelle installatsioonid ja eksperimentaalne materjali kasutus on ajendanud kunstniku asju teismoodi vaatama.
Kui varasemad Meru maalid suhestusid ja üritasid võluda vaatajat läbi oma metsiku ilu ja helguse, siis 2020. aasta jõuliste toonidega maalid jäävad taltsutamatult iseendaks. Taaskord kohtame hobuse kujundit, millel on kunstniku jaoks enamasti positiivne ja esteetiline väärtus, kuid mis seekord viitab ka lämbumistundele, mis viib meeleheite ja põgenemiseni.
Meru elab juba kaks aastat Londoni külje all Windsoris, küsitlesime teda näituse kohta e-kirja teel, kuid suvel lubas kindlasti ka Eestit külastada. Toimuva pidanud näituse olemusest saame aimu ainult läbi lisatud teoste ning galerii vaadete, kuid kunstniku olemust ja maailma avame intervjuu käigus.
Meru stuudios
Kuidas valisid näituse tegemiseks Staapli 3 galerii?
Galerii valik oli hoopis kutse galerii enda poolt. Kohtasin galerii omanikku Mark Gask’i Londonis kui ta luges Estonian Worldis minust artiklit ja pakkus välja, et võiksin tema Šotimaa galeriis oma kunsti näidata. See oli juunis 2016 – Staapli galeriid siis veel ei olnud. Nad olid nõus eksponeerima ka minu eksperimentaalsemaid töid, mis olid loodud taaskasutatud lõuenditele ja annavad näitusele kindlasti juurde eklektilisust.
Kuraator Katrin on väga huvitav inimene ja näitus on kujunenud edasi lükkumise tulemusena juba omaette protsessiks. Kindlasti annab iga galerii kunstnikule midagi uut juurde, kuraatoritel on suur roll ning nendega suhtlemine ideede ja näituse plaanide teemal on väga oluline.
Kui kaua valmistasid näitust ette?
Näitus sai oktoobris kokku lepitud pandud ja tööde valmimise aeg jäi märtsikuusse, et jõuksin kõik ilusti aprilliks Suurbritanniast Eestisse saata. Nüüd on mul justkui võimalus kõik üle vaadata.
Kas kunstnikel on raske leida teoste eksponeerimiseks võimalusi?
Galerii plaanidesse on muidugi raske “sisse saada” kui kõik valele hetkele jätad. Ma strateegiliselt ei plaanigi enam, pigem vaatan, mis endale põnev ja meeldib.
Mul on olnud paar näitusterohket aastat järjest, kui olen teinud kuni 10 näitust aastas, sealhulgas rahvusvahelised grupinäitused ja kohalikud näitused Suurbritannias ja Eestis. Pärast seda on tunne, et järgmised kaks aastat ei tahaks stuudiost välja tulla. Ka kunstnikel peab olema näituste vahel paus, et jälle uute heade teostega välja tulla. Kogu aeg pildil olles tekib pinge ja ületootmine – ehedus kaob. Muutud lihtsalt käsitsi maalitud korduva tapeedimustri tootjaks.
Millega tegeled praegu, kuidas on kriis mõjutanud sinu igapäevaelu ja maalimist?
Normaalse kõndimise asemel hiilin stuudiosse. Meil siin küla vahel käivad inimesed korra päevas ikka väljas, nagu lubatud, kas siis sporti tegemas, kes koeraga jalutamas, poes või siis nagu üks salapärane isik, kes jookseb ringi gorilla kostüümis.
Maalin seismajäänud “surnud” ideid… Ilmselt praegune olukord ilmub minu maalidesse natuke hiljem kui üldse. Käin endiselt ka aiamaalt toitu korjamas ja uusi taimi kastmas. Värvid hakkavad otsa saama, poest neid hetkel ei saa, seega olen sunnitud peagi vist ise värve tegema hakkama.
Kas sinu meelest on kunstimaastik kuidagi eriti haavatav?
Kunstimaastik on muidugi haavatav ja seda tegelikult igapäevaselt. Meile ei maksta kodus olemise eest 80% või 70% palgast ja võiks nii pikalt edasi vinguda, aga ma pigem lähenen huumoriga kõigele ja ütlen, et trükin oma raha ise siis, kui tahan ja seda vajan…(metafoor: maalin maali, mille eest saan raha, see on justkui endale ise raha trükkimine).
Kunstnikud peaksid end tundma just nüüd rikkamatena kui kunagi varem!
Ilu ja tagasihoidlik elustiil, millega olen end naturaalselt ümbritsenud annab palju positiivsust. Minu jaoks ei muutunud siin olukorras midagi. Elades päev korraga, vaid niipaljuga kui parasjagu vaja, hoolides keskkonnast, taaskasutades, kasvatades oma juurvilju ja luues, toimin edasi. Projektid on pausil ja on aega luua uusi asju, et toime tulla.
Kuid jah, esimese mõttena tekib hirm, et kunst on ilmselt viimane asi, mida wc-paberit pakkide viisi kokku ostev inimene siin riigis soovib ja sealhulgas minu silmis vääriks.
Tekkis hirm inimeste suhtes, mitte viiruse.
Või kas ikka on nii halb? Kodus karantiinis oleval inimene, kes muidu on tööst väsinud, on ainus võimalus ennast hästi nüüd tunda ju lugedes raamatut, kuulates muusikat või vaadates ning kunsti meelelahutuseks tehes. Nii nagu vajame tualetti, vajame hinge puhastuseks ka kunsti. Kunst ei kao! Võimalik, et kunsti on isegi end õigustamas paremini kui kunagi varem. Viisin postkasti tuttavale värviraamatu, sest tal oli raske oma päevaga isolatsioonis toime tulla.
Ka loojad saavad seevastu vaadata muutuste suunas tulevikku ning avastada digitaalset maailma. Ma isegi veel harjun kübergalerii võimalustega, teen online-videoõpetusi, kuidas täppe maalida…
Mis sa arvad, kuidas mõjutab kogu see olukord ühiskonda ning mis on need õppetunnid, mida me peaksime siit kaasa võtma?
Väga õige küsimus – just nimelt, mis on siin meie õppetunnid!
Kindlasti on nüüd aeg innovatsiooniks ja parema suunas edasi liikumiseks. Igale ühele oma, aga me peaks endalt küsima, kas see endine “normaalne” ja selle juurde naasmine on tark ja mõttekas.
TOIT – me peaks hoolima ja vaatama, millist toitu me sööme ja mida ja keda me sellega toetame!
TARBIMINE ja kui palju prahti me toodame ning reaalsus, kui vähe me tegelikult vajame, võiks panna igaühe meist hindama asjade kvaliteeti. See paneks ka paika, kes jäävad ja kes peavad oma tootmised sulgema.
REISIMINE – reisida vähem ja tähenduslikumalt, meist oleneb kogu maailm.
Iga inimene sai enda nahal tunda, kui palju see süsteem, mille osa me oleme, tema jaoks isiklikult toimib või mitte. Kes me oleme selles süsteemis?
See muidugi hõlmab seda, kuidas valitsus ja ühiskond reageerivad esialgu kriisile ja seejärel majandusele .
Kas me parandame ennast või muutume veel hullemateks – valik on meie teha.
Puhtus! Kõik õppisid lõpuks käsi pesema.
Meru “Work in progress”
Meru näitus oli plaanis avada eelmise aasta aprillis esmakordselt uksed avanud Staapli 3 galeriis. Galerii valgusküllasel ja avaral 240 ruutmeetrise pinna keskel asub spetsiaalselt projekteeritud kunstikohvik, kus õdusas interjööris on võimalus aeg maha võtta, et kunsti kauem nautida. Staapli 3 galeriist ja tegemistest räägib täpsemalt galerist Katrin Repnau.
Staapli 3 galerii peamine eesmärk on külastajatele pakkuda laias valikus erineva kunstilise suunitlusega töid – Šoti sisekujunduskunstist kuni eesti kunstnike originaaltöödeni. Oleme eelkõige müügigalerii, kuid pakume külalislahkust mitmesugustele kunsti ja kultuuriprojektidele – korraldame ajutisi näitusi ja erinevaid kunsti-, muusika-, ning kultuuriõhtuid.
Staapli 3 galerii omanik Mark Gask on pärit Suurbritanniast, ta on kunsti valdkonnas töötanud pea 43 aastat ja alates 2003. aastast elab ta Tallinnas. Markil on Šotimaal oma galerii Gallery I, millel on Staapli 3 galeriile sarnane kontseptsioon – galerii, mis ei ole vaid kunsti vaatamiseks või näitamiseks, vaid on kombineeritud kohvikuga.
Foto A. Raudjalg
Mille alusel näituseid valite, mis on galerii fookus?
Staapli 3 galerii pakub nii professionaalsetele kui noorkunstnikele näitusepinda. Oodatud on näituseprojektid kõikidest kunstivaldkondadest olenemata kunstimeediumist nii isiku kui grupinäitusteks. Näitusepind on küll, kuid näituse korraldamiskulude katteks (avaõhtu, info) esitab galerii kunstnikule eelnevalt kokkulepitud summas arve. Galeriil on kaks näitusepinda (Oliiv ja Punane), ülejäänud alad on mõeldud müügiteostele, näituse kestvused on 4 nädalat. Näituse projektide vahepealsel perioodil eksponeeritakse näitustele mõeldud pindadel ka müügiteoseid.
Näituste põhiprogrammi peamisteks valikukriteeriumiteks on kunstnike kunstipraktika järjepidevus ja nende näituseprojektide kontseptuaalne tugevus. Eelmise aasta näituste põhiprogrammi kuulusid näiteks: Maria-Kristiina Ulas, Mall Nukke, Alvar Reisner, Henrik Hürden, Annika Kiidroni tekstiili installatsioon, animatsiooni näitus (valik EKA animatsiooni osakonna lõpetajatest), koomiksinäitus, Drink&Draw 2019 krokiide näitus jpt.
Foto A. Raudjalg
Mis teid imponeerib Meru teoste juures?
Kui ma esmakordselt Meru loominguga tutvusin, siis mulle tundus, et ta lausa kangekaelselt ja iseseisva järjepidevusega on otsinud inspiratsiooni ja arendanud enda kunstipraktikat. Minu jaoks on Meru maalides tugeval kohal kunstniku elujõulisus ja elujanu enda töid isepäraselt arendada. Kunstniku maalide juures imponeerib nende otsiv värvikasutus, milles kajastuvad vahetult kunstniku enda sisepinged ja mis samal ajal puudutavad ka problemaatilisemaid teemasid nagu kunstnikuks, inimeseks ja naiseks olemine kaasaegses ühiskonnas.
Staapli 3 galeriis planeeritud näituse “Night Mare/Nightmare” kohta on kunstnik viidanud, et tegemist on omamoodi retrospektiiviga. Selle näituse projekti puhul on paeluv kunstniku soov iseendaga tõtt vaadata, tuua välja viimase 10 aasta jooksul toimunud areng ja uued perspektiivid omaenda varasematele tõlgendustele.
A.Reisneri näituse avamine
Fotod on lisatud fotod Meru ja Staapli 3 loal.
