võõras maitse

Inimkeha on nagu eksistentsiaalsete seedeprotsesside lakmuspaber. Tülist, mida norides ei aimatud halba, sugenevad näkku esimesed ebalapselikud jooned. Žestid enda trööstimiseks võivad naha uuesti marraskile tõmmata. Mida absurdsem on seisund, seda meeleheitlikumalt tahab sellele vastata keha. Lõpuks kasvatab ta suurest olemasolemishäbist tiritamme. Ajuti valgustab teda lootusrikka orientiiri ähmane kuma, kuid endiselt valitseb psühholoogiline hämarik. Mälestuse tähendus hakkab ilmuma tagantjärele. 

Hanna Vinteri ja Maria Kallau maalinäitust kannab inimese teadlikukssaamine enda seisundist – pinge pole lahtunud, vaid jõudnud alajaama, kus selle muundamine rahuldavaks järelduseks on alles pooleli. Olgu käivitavaks konfliktiks noorukiea rabedad kokkupuutepunktid ümbritsevaga või möödumatu olemuslik ebamugavustunne, suunavad kunstnikud oma pilgu psühholoogilistele pingeseisunditele ja nende väljendumisele kehas.