Julia Valtaneni töödes on vormid voolavad, sulandudes teineteiseks ja moodustades hübriidseid orgaanilisi struktuure. Kompositsioonil puudub keskpunkt ja elemendid ei allu hierarhiale: vaataja tähelepanu jaotub üle kogu pinna nagu ökosüsteemis, kus kõik on läbi põimunud ja omavahel seotud. Juulia uutes töödes jääb maalikiht liikuvaks – ta on lasknud värvidel voolata ja andnud materjalile suurema agentsuse. Neis on rohkem õhku, pause, hingamist.
Julia kollaažid moodustavad näituse sees olulise ülemineku. Erinevalt maalidest, kus vorm tekib voolamise kaudu, on siin see välja lõigatud ja piiritletud selge servaga. Ilmub fragment, erinevate kihtide kattumine, ning tühimikud on siin puudumise jäljed, mis saavad kompositsiooni võrdväärseks osaks. Kollaažides kohtuvad killud ja tervik – see kohtumine jätkub Maret Sarapu praktikas.
Vorm ei ole stabiilne ka Mareti töödes, kuid teistel põhjustel: see sõltub tajust. Klaas, peegeldused ja valgus loovad tingimused, kus kujutis muutub vaataja liikudes. Vaatenurk, valguse intensiivsus ja iseloom mõjutavad seda, mis saab nähtavaks. Kihid ei ole siin maalilised, vaid optilised – varjud ja murdumised loovad ühest vormist mitmeid versioone.
Esile tõuseb amfora – arhetüüpne vorm, mis on tuntud terviklikkuse ja püsivuse sümbolina. Mareti töös on see kaetud hapra mosaiigiga, muutudes pinnaks, mis koosneb fragmentidest. Ühtne vorm hoitakse koos paljude üksikute elementide abil, millest igaüks säilitab oma autonoomsuse. Tervik ei teki fragmendist hoolimata, vaid just tänu sellele.
Kummagi kunstniku praktikas ei tähenda fragmenteerimine lagunemist. Vastupidi, fragment saab mitmekihilise ja muutuva maailma osaks.
“Voolav, habras” on ruum, kus voolavus ja haprus täiendavad teineteist. Mateeria, vorm ja taju on pidevas ümberkujunemises – seisundis, kus seosed on olulisemad kui objektid ise.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
