Peale põhjalikku tutvumist Jaan Manitski koguga, mis hõlmab Eesti kunstnike loomingut baltisaksa pärlitest kaasajani, leidsid kuraatorid, et kogust joonistus välja 7 suuremat teemat, millest osa on žanri-, osa aga motiivi- või käsitluslaadipõhised.
2020 aastal avati Nordic Baltic Art Center NOBA eestvõtmisel Jaan Manitski kunstikollektsiooni uus väljapanek. Projekti juht Andra Orn, kuraatorid Mary-Ann Talvistu ja Kädi Talvoja ning kujunduse konsultant Tiit Pääsuke.
Meri, mu meri
Eesti esimesed modernistid eesotsas Konrad Mäega veetsid loomingulisi suvesid Ahvenamaal, aga leidsid sobivat ainestikku ka siinsetel saartel ja rannikualal. Uudse käsitluslaadiga teostes püüti ennekõike edasi anda looduse vahetut tunnetust ja mõju inimhingele. Looduse ilu kõrval on kunstnike paelunud ka kalurite elu kujutamine: tormine meri, hoogne kalapüük, meretuultest parkunud kalurite näod, võrkude parandamine rannal jpm. Kui baltisaksa kunstnike maastikumaalidel näeb romantilis-realistlikus laadis merevaateid, siis 20. sajand toob sellesse žanri stiilise mitmekesisuse.
Tõelise kontrastina toimivad selles saalis kaks suuremõõtmelist kompositsiooni: etnograafilist ainest käsitlev August Janseni Peterburi Kunstide Akadeemia diplomitöö ja Heldur Viirese lõputöö ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis, mis nõukogudeaegsete ettekirjutuste kohaselt kujutab tööd kalurikolhoosis. Nõukogude perioodil rakendati ka kunst ajastu ideoloogia teenistusse. Kollektiivmajandusele üleminek tähendas, et kutselist kalapüüki organiseerisid kalurikolhoosid. Viinistu kunstisadam paikneb Võidu Tee nime kandnud kalurikolhoosi ja liimivabriku territooriumil, seega sobitub merega seotud temaatika suurepäraselt ka ekspositsiooni suurde avasaali.
Saalis kõrguv rõdu on kaasaegse kunsti päralt, seal on Peeter Allik vahuse mere taustal maalinud kirglikult suudlevat paarikest. Miljard Kilgi merel seilav seltskond kalapaadis on täiskuu valgel moondunud muinasjutulisteks tegelasteks. Jaan Toomiku viimase aja maalilooming üllatab intensiivsete värvikontrastidega, mis aga Enno Halleki tööde puhul on saanud autori signatuurimärgiks. Tiit Pääsukese töödel on sagedaseks külaliseks kajakad, kes kalameestele merel ikka seltsi pakuvad. Pääsuke on oma teisel jäädvustanud ka Viinistu märgilise sümboli – Mohni tuletorni.
Lätted
Viinistu väikest baltisaksa sektsiooni võib kadestada iga muuseum. Selle teljeks on Düsseldorfi Akadeemiaga seotud kunstnikud. Too kool, kus õppisid ka paljud Eesti taustaga kunstnikud, oli 19. sajandil baltlaste lemmikpaik. Muuseumikülastaja näeb selle koolkonna esindajaid nagu Eduard Karl Franz von Gebhardt, Karl Ludwig Maibach, Oskar Georg Adolf Hoffmann, Eugen Gustav Dücker ja Rudolf Julius von zur Mühlen.
Sektsiooni silmapaistvam osa on Eduard Karl Franz von Gebhardti hiline looming, mida siinmail varem pole näidatud, kuivõrd teosed osteti kogusse Saksamaalt.
Baltisaksa kunstnike kõrval on esindatud ka esimesed eesti soost professionaalsed kunstnikud: maalikunstnik Johann Köler ning kujurid August Weizenberg ja Amandus Adamson, kellel looming on 19. sajandile vastavalt akadeemiline ehk romantilis-klassitsistlik. EK
Eduard Wiiralt
Eduard Wiiralti kõrgetasemeline valik haarab muuseumis enda alla eraldi ruumi, kus eksponeeritakse üliharuldasi tõmmiseid meistri tähtsamatest loomingujärkudest. Selles valikus peegeldub kunstikogu omaniku Välis-Eesti taust, mis on võimaldanud koguda ka Wiiralti Eestis vähemtuntud töid. Teatavasti elas Wiiralt pärast Eestist lahkumist lühikest aega Rootsis ja sealne kaasmaalaste kogukond jäi Pariisi siirdunud Wiiraltile baasiks, kust pärinesid tema tööde tellijad ja kollektsionäärid.
Lausa kultuurilooliseks harulduseks on Eduard Wiiralti vaba käega kirjaümbrikele visandatud joonistused, kavandid ja märkmed, mida loetakse meistri mõttekäikude ja kujundiloome andmepangaks. Kuivõrd kirjad kannavad postitempleid, on nad abiks Wiiralti uurijatele. EK
Idüll ja rasked ajad
Kollektsiooni olustikupildid kajastavad elu erinevaid külgi. See saal koondab nii muretud vaikelupildid, pidulike puhkehetkede motiivid kui valusa kodukaotuse teema.
Stiilipuhtaid idülle esindavad siin näiteks Johann Köleri kuulsa maali „Mšatka mõis Baidari väravatega Krimmi lõunakaldal“ peenviimistluses kavand ja Tõnis Grenzsteini „Suvine maastik“. Pulbitsev rõõm kajab vastu Alo Hoidre „Suvepäeva“ värvimöllus. Tundliku Johannes Greenbergi „Kodututes“ väljendavad aga sõjaaja ahastust nii pagejate muremustad silmad kui ärevad värvikooslused ja rahutud pintslitõmbed. Suurem enamus töid ei peegelda siiski nii jäigalt eristuvaid maailmu. Eesti kunstiklassikas näeb tunneteskaala äärmusi pigem harva. Pildid räägivad tasa ja vahel avanevad tähendusvarjundid vaid konteksti abil. Nii ei tajugi ehk esmapilgul meeleolu erinevusi Eerik Haameri kahel tööl: üks, „Äratõugatu“ jutustamas karmi lugu lapsega naise väljasaatmisest Ruhnu saarelt, teine kujutamas talguliste söömaaega.
Ka Richard Sagritsa akvarellile kodanlikult peenest salongist annab hoopis kõnekama tähenduse pealkiri „Interjöör sõjaaegses Jaroslavlis“. Tagalalinnast Jaroslavlist sai teadupärast nõukoguliku kunstimeetodi – sotsialistliku realismi – õppelabor. Isegi Elmar Kitse meeleolukas „Külapidu“ näitab süvenemisel hämaramat poolt. Pildi maastik ei mängi peorõõmuga kaasa ja tagaplaani tumedad kujud osutavad aja ebakindlusele.
Samavõrra mitmetahulise pildi pakub idülli ja raskete aegade teematuba Eesti kunsti stiilispektrist. Näiteks pärineks Märt Bormeistri 1952. aastal valminud hiigelmõõtmetes „Maastik lambakarjaga“ oma akadeemilis-romantilises käsituslaadis justkui 19. sajandi ajakapslist. Nii vähe meenutab see sotsrealistlikku klassikatõlgendust. Samaaegset traditsiooni jõudu ja uuenduse tungi illustreerivad Viinistu Kunstimuuseumi üks tunnuspilte Ants Viidalepa 1969. aasta „Ratturid“ ja Elmar Kitse aasta varem valminud „Unustatud tuba“. Ühtlasi toovad need, justkui eri ajastuist pärinevad salapärased maalid esile Jaan Manitski kunstikogu omapära: erinevad loomelaadid saavad siin võrdseks, traditsioonitruudus on sama väärtuslik kui kunstiuuendus. KT
Müüt
Ekspositsioonis jaguneb müüdi teema kahe ruumi vahel, millest esimesse sisenedes püüab juba eemalt pilku Evald Okase jõuliselt kujutatud võitlev Kalevipoeg. Nii nagu Okas on ka mitmed teised Eesti kunstnikud Kalevipojast kui ühest rahvusliku liikumise sümbolist innustatuna vorminud omanäolisi kangelaskujusid: Oskar Kallis, Kristjan Raud, Alo Hoidre jpt. Rahvusromantism saabus uues kuues Eesti kunsti 1980. aastatel, mil tõuseb taas fookusesse identiteediloome vajadus. Teoste mütoloogilise ainese ja uudse vormikeele poolest tõusid noorte kunstnikena esile Jaak Arro ja Epp-Maria Kokamägi. Ado Lille teos „Kiri III“ oma hõõguvalt punase värvilahendusega paneb mõtlema igavikulistele kirjutistele, mis inimkonna kultuuriloos kesksel kohal. Tänaseks on teadus see, mis püüab maailma mõista ja seletada, kuid müüdid on seletamise kõrval alati olnud ka inimliku eksistentsimõistmise väljendus.
Teine müüdi teemasaal on kantud religioossest temaatikast, mis ka oma ruumilahenduse poolest meenutab justkui väikest kabelit. Pika ja peenikese akna ühel küljel on Jüri Arraku poolt naivistlikult kujutatud kroonitud Kristus ristil, mille kõrval Peeter Mudisti udusse mässitud impressionistliku võbelusega maalitud tuntud piibliloo motiiv „Ristilt võtmine“. Vastasseinas on märgilisel kohal teise Eesti kunstiloos tuntud värvidega modelleerija Tiit Pääsukese teos „Altar“. Saskia Kasemaa pannoo “Muusika“, mis valmis Leppo Mikko juhendamisel ENSV Riikliku Kunstiinstituudi lõputööna, paneb teoste taustal ka oreli kujutuslikult kõlama. M-A T
Aastaring / Four Seasons
Maastike suur osakaal Viinistu Kunstimuuseumi kogus peegeldab selle žanri populaarsust Eesti kunstnike hulgas (vähemalt 1960. aastateni). Loodus on kahtlemata olnud kättesaadavaim motiiv natuurist maalimiseks, pakkudes nii elamuslikke väljasõite kaunitesse paikadesse kui häid võimalusi õppestuudiumiteks valguse ja värvi suhete tundmaõppimisel. Seda üllatavam on natuurist maalimiseks ebamugava talve piltide märkimisväärne hulk kollektsioonis. Nende abil joonistubki maastikest terve looduse aastaring, mille igal sesoonil on oma tunnuslik värvipalett. Vast kõige ilmekamalt kirjeldavad seda Tartu kunstnikepaari Elmar Kitse ja Linda Kits-Mägi sarnases impressionistlikus laadis maastikud. Kitse “Kevades” näeme küll läbematuid suplejaid, kuid võrdluses Kits-Mäe “Suve” päikesekuuma rohelusega, loovad siin ilma karged, kohati veel külmasinakad toonid.
Oranžirohke sügise juhatab sisse Eerik Haameri tilluke, kuid selle aasta-aja karmi ja mudast poolt veenvalt kujutav “Tõde ja Õigus”, hääbuva värviilu nukraid varjundeid annab edasi Jaan Koorti linnavaade. Talviste maastike hulgas on uhkeid suuri pilte, kuid endisaegseid paksu lumega talvesid paneb ehk kõige enam igatsema vene realistliku koolkonna kohaliku esindaja Andrei Jegorovi väikeseformaadiline “Talvehommikul”. Külma aja pildirea lõpetab Raul Rajangu “Tervitus presidendile” – samuti nostalgiamõõtmega assamblaaž lahkuva luigega, kelle lennusuund osutab näitusesaalis küll paraku itta. KT
Persona
Portreede väljapanek püsiekspositsioonis kätkeb endas ülevaadet žanri stiililistest arengutest peamiselt 20. sajandi vältel kui kunstis eemalduti klassikalisest portreekunstist ja keskenduti uutele reaalsuse esitamise viisidele. Ühe liinina on välja toodud, kuidas on kunstnikud iseend esitlenud. Kui autoportree on kunstniku jaoks puhas eneseväljendus, siis portree puhul on oluline leida dialoog modelliga, et edasi anda tema füsioloogilisi ja psühholoogilisi iseärasusi, aga siingi on oluline kunstniku enda stiil ja väljendussoov.
Huvitav on siinkohal kõrvutada Ants Laikmaa ja Ülo Soosteri autoportreesid. Mõlemad neist on väga jõulised, läbistades oma terava pilguga vaatajat. Kui Soosteri tušijoonistus on kuvand uljast ja nooruslikust kunstnikust, siis umbes 60-aastane Laikmaa on oma punetava taustaga autoportreel enesekindel, aga samas ka kirglik. Olav Marani portree noorest luuletajast Ott Arderist toob pilti palju sümboolikat, mis on tuttav võte kunstniku vanameisterlikelt vaikeludelt. Rein Tammik on omakorda portreteerinud kunstnik Olev Subbit. See on üks esimesi näiteid hüperrealistliku slaidimaali jõudmisest Eestisse, kuid siiski on teoses paralleelselt tooni andvaks ka hoogsad maalilisemad pinnad. Illusiooni reaalsusest aitavad aga luua assamblaažtehnikas lisatud faktuursed detailid. Omaette esteetilise universumi loob oma maalidega Malle Leis. Võiks öelda, et temalt on näitusel väljas lausa kaks autoportreed, kuna ka popiliku teostusega „Lilled valge käega“ võiks lugeda allegooriliseks käsitluseks kunstnikust endast, kelle töödes on lillemotiividel keskne koht. M-A T
Fantaasiamaastik
Jaan Manitski pole oma kollektsiooni luues pidanud oluliseks Eesti kunstiajaloo narratiivi kopeerimist. Seda huvitavamaid seoseid võimaldab kogu piltide vahel luua. Fantaasiamaastikud esitabki tõlgenduse Eesti kunsti ühest mõtteliinist alates 1960. aastatest tänapäevani. Selle teema alla on koondatud Lääne II maailmasõja järgsete kunstivoolude mõjuväljas sündinud tööd ja jälgitud külma popkunsti, karge avangardi ja kontseptualismi järelelu uuel milleeniumil. Nii kutsubki ekspositsioonivalik nägema järjepidevust omaaegsete avangardistide-minimalistide Tõnis Vindi ja Raul Meele nüanssidele keskendunud seeriaprintsiibi ja Peeter Lauritsa mikro-makro maailmu ühendava täheatlase vahel ja pakub pidepunkte Andres Toltsi maastike geomeetrilise korrastatuse ja Jaan Toomiku surutisi väljendava „Metsa“ puuderivi monotoonsuse vahel.
Teoste ühenduslüliks on kunstnike huvi ruumi vastu, olgu tegu siis Toomas Vindi või Rein Tammiku ideaalmaastike, Mari Kurismaa metafüüsilise ruumi, Peeter Alliku düstoopia või Henn Roode abstraktse kompositsiooniga.
Selle vaoshoitud käsitluslaadiga analüütilise seltskonna geomeetriliselt pingestatud töödele loob katkestuse Lola Liivati meeleline maal „Astraalsed hetked“. Ometi koondub selleski töös pinevus geomeetrilise kujundi ümber. KT
Tribüün
Viinistu Kunstimuuseumi püsinäitus tunnistab, et Eesti kunstnikud on eelistanud pehmeid žanre ja näinud kunsti pigem eneseväljenduse kui sõnumite edastamise vahendina. Ka nõukogude perioodil kunstnikele pealesunnitud poliitilisus ei kandnud siin erilist vilja. Kõneldi küll sisu ja vormi tasakaalust, aga Eesti kunstis kippus raskuskese ikka vormi – kunst kunsti pärast arusaama – poole. Tribüün ongi reserveeritud kunstnike poliitilistele ja sotsiaalsetele kommentaaridele ja (pette?)sõnumitele. Pole vist väga üllatav, et enamus teostest pärinevad 1990. ja 2000. aastatest. Kui Leonhard Lapini sotsartilik poliitiline sari „Märkide konversatsioon“ ja Lola Liivati maalipaarik „Vabadusest“ ja Vabadusele“ osutavad Eesti ajaloole, siis Kaido Ole munapea-tegelaste toimimisloogikale tasub paralleele otsida pigem tänase ühiskonna argipäevast. Marko Mäetamme mänguline looming nõuab tema „kristlike sõnumite“ lahtimuukimiseks kahtlemata fantaasiat. Nagu, muide, ka kõikide teoste ülesleidmine selles horisontaalselt ja vertikaalselt hargnevas ruumis. Nimelt on tegu Viinistu Kunstimuuseumi ekspositsiooniala keerukaima pinnaga. Selle alasti tellisseintega arhitektuurses kehandis asetseb muuseumi tehniline sõlmpunkt ja ruumi ositi kaheks korruseks jaotav tribüün. Nii pakuvad ootamatuid kohtumisi ka nurgatagused sopid ja laealused pinnad. Siit avaneb ka muuseumi tõeline üllatusruum – tünn. KT
Ihualasti
Läbi sajandite on alasti figuuri kujutamine pakkunud kunstnikele olulisi väljendusvahendeid oma värvilahenduste ja kompositsiooniga, võimaldades portreteerida modelli viisil, mis eristub rüütatud poosidest. Nii on ühtlasi võimalik kõrvaldada viited ajaloolisele kontekstile. Olev Subbi võidujumalanna Nike on atleetliku kehaga noor naine, kes ei viibi konkreetses ruumis ega ajas, mõjudes seeläbi üldistatud ülistusena naisele. Kunstis on levinum alasti naisekeha kujutamine, kuid sageli ei tooda aktimaalil välja inimkeha mitmekesisust. Just sellepärast joonistub teravalt välja Ado Vabbe muusade ja Kaja Kärneri saunaliste kehade vastandus. Tasub ära märkida, et Kärner õppis maalimist Vabbe käe all. Siit ruumist leiame teisigi kunstnike, kes Pallase kunstikoolis said juhendust sellelt legendaarselt õppejõult (Endel Kõks, Elmar Kits, Eduard Wiiralt, Karl Pärsimägi). Eduard Wiiralti lamavad aktid demonstreerivad suurepäraselt kunstniku tehnilist meisterlikkust inimkeha voolimisel. Nii nagu Wiiralt õppis ka Andrus Kasemaa skulptuuri, suutes kujurile omase plastilise tunnetuse edasi anda ka figuraalsetes pastellimaalides. M-A T
EK – Eha Komissarov
M-A T – Mary-Ann Talvistu
KT – Kädi Talvoja
Teoste tutvustused kirjutanud Eha Komissarov
