Kui pikk suhe ootamatult lõpeb, avastab autor end täielikus tühjuses. Elukaaslane võtab kaasa kõik oma asjad ja temaga koos kaob ka kogu tähendus. Ainult peeglile jäetud napp hüvastijätuteade „aitäh kõige eest“ meenutab, et mingi maailm on kunagi ja kusagil ka varem eksisteerinud. Peeglist vaatab aga vastu elu, mis näib pöördumatult ebaõnnestunud. Õpitud eriala on lihtsalt diplom, mitte kutsumus. Pikaaegne armastatu on leidnud endale kellegi parema. Tuba on tühi.
Millest haaraksid sina kinni, kui kõik on läinud?
Algab uppuja teekond, kus kunst ei ole eneseväljendus, vaid viimane tugipunkt. Päästerõngas, mille külge klammerduda. Enesehaletsuse, leppimatuse, rabelemise ja kasvamise jäädvustamine on tee, mida saab läbida ainult üksinda.
Mida näeb uppuja?
Endise armastatu raamatutel peegelduvat talve.
Tegemata voodit, mis mäletab veel lahkunud kaaslase soojust.
Tagurpidi pööratud raame, mis on seinalt eemaldatud, kuid mitte ruumist lahkunud.
Seosetut valu, mis tahab saada sõnadeks.
Aga ka taimede kasvamise ja ellujäämistungi õpikumaterjali.
See on lahtilaskmine ja lahtilaskmise salvestamine. Uuesti sündimine sooviga vana elu endaga kaasa võtta. Liikumine mööda ringjoont lootuses, et tegemist on spiraaliga. Ehk ongi?
aitäh et jätsid mind pimedusse
aitäh et õpetasid mind hingama
aitäh et võtsid ja andsid ja võtsid kõik
endaga kaasa
ma olen vihane õnnelik
ma ei lepi kunagi ja olen
juba andestanud
aitäh kõige eest
Taavi Rekkaro (s 1988) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat. Loomingu kõrvalt tegeleb kunstnike projektidega Artproofis ning ei tea, mis pärast seda näitust edasi saab.
Näituse saatetekst: Joonas Veelmaa
Graafiline disain: Kert Viiart
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Artproof.
Autor tänab kõiki, kes kolme aasta jooksul toetasid, nii seda näitust kui üldse.
