Marge Monko (s. 1976) on Eesti kunstimaastikul tuttav nimi, kelle looming on aastate jooksul liikunud dokumentaalse ja kontseptuaalse foto piirimail, uurides järjekindlalt seda, kuidas isiklik ja poliitiline; intiimne ja ühiskondlik teineteist mõjutavad. Eesti Kunstiakadeemia fotograafia erialal magistrikraadi omandanud ja hiljem sealsamas fotograafia osakonda aastaid juhtinud kunstnik on oma varasemas loomingus tegelenud naise kuvandi, töö ja keha representatsiooniga avalikus ruumis — sageli leitud materjali, arhiivi ja võõra pilgu kaudu iseenda või teiste naiste kogemust peegeldades. Käesolev näitus pöörab pilgu senisest otsesemalt kunstniku enda elu poole: kunstnik, kes on harjunud rohkem vaatama teisi, laseb siinkohal vaatajal näha tema enda sisemaailma. Näitusel eksponeeritud fotod tegelevad millegagi, mis on parasjagu muutumas, aga veel mitte päriselt kadunud.
Walter Benjamin kirjutas kord oma raamatukogu lahti pakkides, et iga köide kannab endas hetke, mil see kätte võeti ja kohta, kust see pärit on: käe soojust, mis selle riiulisse tõstis, poodi, kust see soetati, või sõpra, kellelt see laenuks saadi. Raamatukogu, ütles ta, on omaniku mälu materialiseerumine, korrastamata ja isiklik kord, mida keegi teine kunagi täielikult lugeda ei oska. Ometi astutakse külla minnes alatihti raamaturiiuli ette, justkui kannaks see endas mingit salajast informatsiooni omaniku kohta, mis pealkirjade ja autorite kaudu end justkui iseenesest paljastaks. Väline vaatleja ei tea tegelikult kunagi kindlalt, kas neid raamatuid on üldse loetud. Seega tuleks meeles pidada, et raamaturiiul räägib ikkagi sama palju sellest, kes me tahaksime olla, kui sellest, kes me tegelikult oleme.
Näitusel eksponeeritud elusuuruses teos “Raamatud” (2007) pärineb perioodist, mil Monko oli hiljuti kolinud ning õppis Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuris. Raha polnud siis raamaturiiulikski ja nii kogunesidki raamatud aastate jooksul põrandale virnadesse, ilma igasuguse süsteemita — fototeooria, lastekasvatamise käsiraamat, proosa ja luule, kõik läbisegi. Just see juhuslik kooslus ajendaski selle üles pildistama.
Raamatutest edasi kannavad sammud mõttelisele altarile, kus valgus on teravam kui kunagi varem. Perimenopausiga kaasnenud unehäired on Monkole avanud päikesetõusuga kaasneva valgusmängu, mida une ajal muidu ei märkaks; kaheksa hõbeželatiinfotot seeriast “Päikesetervitus” (2026) on jäädvustatud mustvalgele infrapunafilmile, materjalile, mis on tundlik väljaspool nähtavat spektrit asuva kiirguse suhtes — valgus, mida silm ise iial ei näinud, muutub siin äkitselt loetavaks.
Seerias on pilt ja tekst spetsiaalse maski abil fotopaberile säritatud üheaegselt. Monko on seerias kasutanud tsitaate naiskirjanike teostest, mis puudutavad ealisi muutusi. Osa neist pärineb varem loetud raamatutest, osa otsis kunstnik teadlikult juurde seeria valmimise käigus. Ükski hääl ei kaalu teistest üle, sest kõik osutavad samale kogemusele eri suundadest. Näituse pealkiri on laenatud Doris Lessingu samanimeliselt 1973. aastal ilmunud romaanilt — sealt on pärit ka üks seerias kasutatud tsitaate. Pimedus, millega näituse pealkiri lõpeb, on ühtlasi algus, millest vaadatuna hakkab midagi uut paistma.
Kultuuriteadlane Margaret Morganroth Gullette on kirjutanud, kuidas naise vananemist õpetatakse nägema “allakäigu-narratiivina” (ingl k declining narrative) juba ammu enne, kui keha ise seda tegelikult kogeb. Kultuur muudab naissoo vanemaks kiiremini ja karmimalt kui meessoo, kelle vananemine kannab enamasti väärikuse ja autoriteedi märki. Mees, kelle juuksed lähevad halliks, sünnib mõnes mõttes uuesti “hõberebase” (ingl k silver fox’i) tiitli all — nüüdisaegses meediaruumis ringlema läinud termin, mis ülistab just seda üleminekut, mil poisist saab mees. Vastavat nn “hõberebase” tiitlit naiste jaoks ei eksisteeri.
Vananevate meeste ihaldusväärsust seostatakse pigem nende materiaalse võimu kui halliks läinud juustega, ning kuna naised kaotavad patriarhaalses loogikas väärtuse enamasti koos viljakusega, pole neil sedasama privileegi hallidesse juustesse väärikalt sisse kasvada. Menopaus kui aegumiskuupäev, mil naisel pole enam võimalik lapsi kanda, jääb selles laadis tähistama pimeduse algust.
Ent nooruse fetišeerimise kõrval on paljud teadlased pööranud tähelepanu ka mõnevõrra tervislikumale narratiivile. Mõistet “postmenopausaalne sööst” (postmenopausal zest) seostatakse sageli antropoloog Margaret Meadi nimega: tema tähelepanekute kohaselt kogevad paljud naised pärast menopausi algust hoopis energia ja vabaduse tõusu, pääsemist sünnitusvõimelisusega kaasnenud sotsiaalsetest ja bioloogilistest piirangutest. See tunne mattub aga sageli ühiskonna vaikimise ja eelarvamuste alla.
Sarnasele järeldusele jõuab teiselt suunalt ka evolutsioonibioloogias niinimetatud “vanaema hüpotees”, mis üritab seletada, miks menopaus üldse eksisteerib. Juba ainuüksi menopausi kogemine teeb inimkogemuse eriliseks, sest enamik teiste liikide emased jäävad sünnitusvõimeliseks kuni surmani. “Vanaema hüpoteesi” kohaselt ei ole naiste pikk elu pärast viljakusaastate lõppu evolutsiooniline juhus, vaid otsene kasutegur: vanemad, enam mitte sünnitavad naised suurendavad abi ja teadmistega oma lastelaste ellujäämisvõimalusi, aidates seeläbi kaasa just nende pikaealisust kandvate geenide edasikandmisele järgmistesse põlvkondadesse.
Kuigi mõte on iseenesest ilus, on seegi hüpotees tegelikult iganenud ja kannab endas sama vana ootust, et naise väärtus peitub tema panuses kellegi teise ellu. Tegelikkuses ei vaja postmenopausaalne — ega ükski teine — elujärk õigustust järglaste või hoolitsuse kaudu. Vabadus, mida “postmenopausaalne hoog” tähistab, ei tohiks sõltuda sellest, kas naine sünnitab, kasvatab lapsi või hoolitseb kellegi teise eest.
Vabadus olla omaette, ilma sunnita kellelegi oma väärtust tõestama, ei ole aga sama, mis üksindus. Kaaslaseta kindad on üks hea näide säärasest üksindusest, mida saab seostada ülima sõltuvusega — kui üks kaob, aheneb teise väärtus oluliselt, võiks isegi öelda, et tema funktsioon praktiliselt kaob. Seega on kinnas ka vahetu indeksiaalne jälg millestki, mida enam pole.
Kaaslaseta kindad, mille juhuslik mööduja on aiaposti otsa või prügikasti servale asetanud, et omanik need üles leiaks, olid kunstniku pilku püüdnud juba varem, kuid mõte neid jäädvustada tundus kaua liiga ilmselge ja seega lükkus teostus edasi. Alles 2022. aasta talvel hakkas ta neid peamiselt Kalamaja kandis siiski pildistama, sest üksikute kinnaste jahtimine andis hea ettekäände pikemateks jalutuskäikudeks. Sellest sündinud seeria “Kas minagi tean, mis see on, millest ükski ei pääse” (2024) laenab oma pealkirja Viivi Luige luuletusest.
Paralleelselt kinnastega hakkas kogunema ka teine materjal: võõraste käte fotod, ostetud eBay ‘collectibles’-i sektsioonist samamoodi nagu Monko on varasemategi tööde jaoks fotosid ja negatiive hankinud. Enamiku puhul pole tausta kohta midagi teada; osad liigituvad “hand study” alla — ilmselt kunagiste kunstikoolide fotosektsioonides joonistamisõppe jaoks toodetud materjal —, teistel on kätt kasutatud mõne eseme esitlemiseks või mõõtkava andmiseks. Need tundmatud käed ja üksikud kindad astuvad Monko seerias dialoogi: kümme UV-kattega pigmentfotot ja kuus hõbeželatiinfotot, olevik ja minevik kokku toodud.
Kui kindad kannavad võõra puudumise jälge kaudselt, siis toob teos “Liinale” (2018/2026) tunde lähemale kunstniku enda ihule. Kahel teineteist peegeldaval autoportreel poseerib kunstnik seljaga kaamera poole. Fotod on tehtud 2018. aastal, vahetult pärast Monko emapoolse vanaema surma. Ühel neist on Monko palja ülakehaga, teisel kannab ta lahkunud vanaema lillelist hommikumantlit. Hüvastijätt ja pühendus ei erine siin kuigivõrd teineteisest: lein ei ole millestki lahtilaskmine, vaid selle endasse riietumine, kaotatu jälje kandmine, kuni see jälg muutub omaenda nahaks.
Tekst: Emel-Elizabeth Tuulik
