Inimloomusel on kombeks planeerida ja analüüsida, üritades enda elukäiku ohjas hoida. Inimesed väsitavad igapäevaselt enda vaimu tuleviku murede ja minevikus juhtunud kannatuste peale mõeldes, mille tõttu kaob oskus nautida ja tõeliselt elada olevikus. Leida aeg ja koht, kus unustada nii tulevik kui ka minevik ning lihtsalt olla. Märgata väikseid asju nagu elu värve, tekstuure ja liikumisi. Seetõttu on maalidel kujutatud puud, mis on lihtsalt olemise sümbol. Puu ei püüdle ega otsi – see lihtsalt eksisteerib. See kutsub inimest naasma olevikku, hingama, aktsepteerima seda, mis on, ja kogema elu selle lahti rullimisel ilma hinnangute või vastupanuta.
Antud tööd ei ole pelgalt visuaalne kogemus, vaid ka meeldetuletusvahend, et tõeline elamine toimub olevikus. Maalid ise muutuvad teadveloleku vahenditeks, mis ei paku vaatajale ainest kaduda sügavale mõtetesse ning põgeneda oleviku reaalsusest, vaid pakuvad puhtalt visuaalselt mediteerivat naudingut, mis kestavad siin ja praegu. Sama põhimõtet kasutas kunstnik ka teoste loomisel, muutes loomeprotsessi sama tähenduslikuks kui valmis teosed ise. Kui varasemate maalide protsessi saatis vaimselt teose kontseptsiooni üle mõtisklemine ning sisu lahti harutamine, teoste kavandamine ning kihtide planeerimine, siis antud seeria puhul oli põhiline fookus intuitiivse protsessi usaldamisel ja tehnilisel sooritusel. Selle tulemusena on maalid omamoodi olevikus olemise produktid, mida nad ka ise propageerivad.
Maaliseeria “blokeeritud vaated” nihestub sügavalt Rain Saariku varasemast loomingust, mis uuris vastupidiselt olevikule mineviku mälestuste ning haaramatu tuleviku omavahelisi suhteid. Kui eelvad teosed on olnud visuaalselt narratiivsed, kompositsioonilt esi-, kesk- ja tagaplaaniga, siis “blokeeritud vaated” maaliseeria jaoks häälestas kunstnik ennast ning loomeprotsessi ümber, otsustades ankurdada täielikult olevikku, mille saavutamiseks paigutas kunstnik iga maali elemendid teose esiplaanile. Selle kaudu saab teoste põhifookuseks hüpnotiseeriva käekirjaga teksturaalne maalipind, mis peaaegu, et tungib ruumi muutudes vahetuks.
Rain Saarik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni eriala, kuid praktiseerib valdavalt maalikunsti. Tema looming ühendab traditsioonilisi maalimistehnikaid kaasaegsete elementidega, luues talle omase esteetika, mis mõjub samaaegselt isiklikult ja universaalselt. Saarik on tuntud meisterliku värvikasutuse ja detailsuse poolest. Ta peab oluliseks aeglast loomeprotsessi ja mitmekihilist maalimist, mis võimaldab tal teha töid peast.
