Meretemaatikal on Eesti kunstnike loomingus kindel koht. Nii on neid, kes on kasvanud üles rannakülades (Richard Uutmaa, Richard Sagrits jt) või saartel, kus merendus on igapäevaelu osa (Eerik Haamer, Kaljo Põllu, Erik Schmidt jt), aga ka ridamisi kunstnikke, kelle armastus mere vastu on sündinud paralleelselt maalikunstnikuks kujunemise teekonnaga (Märt Laarman, Johannes Võerahansu, Evald Okas, Andres Tolts, Aili Vint ja teised).
Meri kui ammendamatu inspiratsiooniallikas on andnud ainest nii loodusmaali vaatepunktist kui ka laevanduse ja reisimise kaudu. 20. sajandi esimesel poolel seostub meremaal nii nagu maastikumaal väga tugevalt kohaliku identiteedi loomega (eestlased kui mere- ja metsarahvas). Nõukogude perioodil andsid meri ja loodus võimaluse maalida n-ö neutraalsetel teemadel ning sealjuures töötada ka mugavamalt kehtestatud sotsialistliku realismi nõuetega. Ekslik on arvata, et nüüdiskunstis on meremaal kui klassikaline žanr minetanud oma positsiooni, vastupidi – sellel on kindel koht uuema põlvkonna kunstnike isikupärastes lähenemistes (Saskia Järve, Kristi Kongi, Edward von Lõngus, Kaupo Kikkas ja teised).
Kuraator: Kadri Asmer
Näituse kujundus: Peeter Laurits
Graafiline disain: Külli Kaats
