Näituse idee ei tekkinud kunstnikel tühjale kohale. Iga vormunud mõte ja kogemus on mõjutanud järgmist. “Seda näitust alustades oli eelnevalt teada, et tuleb esitada puhast olemust, printsiipi, mitte funktsionaalset viimistletud eset,” räägib Piret Hirv. “Eksponeerime toorest jõudu, vahetut mõju, mida ei ole veel millekski vormistatud, aga milles on mõtteainet ja materjali edasi töötamiseks.”
Näitusesaalis loob suure pildi ruumi horisontaalselt poolitav installatsioon. Avarustunde tekitavad kergelt kaldus pinnad, millele projitseeritud kujutistelt avaneb vaade iselaadsele maastikufragmendile. Kunstnike sõnul jääb maa ja taeva vahele kogu see maailm, milles saavad võimalikuks meile tajutavad asjad ja sündmused.
“Kaks inimest ei mõtle täpselt ühtemoodi, alati jääb vahe vahele. Mingi sarnane tunnetus sellest, mis võiks toimuda kahe jõu või füüsilise objekti vahel, ning kui tugev, püsiv, juhuslik või milline on selle mõju, on mõtteid põrgatades selleni viinud, mis ruumis nüüd nähtavaks saab,” ütleb näituse kuraator ja kujundaja Villu Plink. “Seda võib võtta kui rännakut maastikku, silmapiiri poole. Ainult et seda maastikku, mis koosneb selgelt kahest poolusest, hoiavad koos väikesed elemendid, fragmendid.”
Näituse fookus koondub silmapiirile, kahe vahel asuvale alale, kus vastandlike jõudude vaheline tühimik loob eelduse millegi tekkeks. Tagajärgi väljendavad fragmendid hoiavad installatsiooni ühtaegu koos ning suruvad laiali. Vahealal asuvad tööd on katkendid rohkem või vähem kontrollitud protsessidest, mille toime on eri materjalidele olnud erinev.
“Materjal on valitud selle järgi, et see oleks kas raskesti töödeldav – jõud ei käiks lihtsalt üle – või puuduks meil üldse varasem kogemus,” räägib Piret Hirv. “Nii et töö käigus võib juhtuda midagi ootamatut, kontrollimatut. Midagi, mis on paras väljakutse. Valitud materjalid võivad tunduda isegi tavapärased, kuid nendega ümberkäimine on võrreldes varasemaga tavapäratu. Üldjuhul materjaliga arvestatakse, võimendatakse selle omadusi. Ka praegusel juhul on materjaliga arvestatud, aga pigem vastasmärgiliselt – kasutatud on jõudu ja survet. Aeglast ja järsku. Seejuures on püütud hoiduda üleastumist piirist, kus materjal võib katkeda või päriselt koost laguneda.”
Kunstnike Eve Marguse ja Piret Hirve ning kuraatori ja kujundaja Villu Plinki ühine ajalugu on pikk, nad kõik on ehterühmituse õhuLoss liikmed ja teinud koos näitusi juba rohkem kui 20 aastat.
“Need omanäolised ja tugeva käekirjaga kunstnikud ei esitle just sageli oma töid. Olen korduvalt näinud nende töid suurematel grupinäitustel, kuid intiimsemaid isikunäitusi korraldavad nad harva. Minu huvi oli näha, kuhu nad praeguseks hetkeks on jõudnud. Mis on need teemad, materjalid, millega nad hetkel tegelevad ja mis neid üldse hetkel kõnetab, “ räägib Villu Pink. “Eelmine näitus toimus 2014. aastal, näiteid varasemast loomingust saab näha ETDMi püsiekspositsioonis. On hea näha kunstnike arengut ja liikumist.”
Piret Hirve (1969) ja Eve Marguse (1972) ühine ajalugu on pikk. Nad olid aastatel 1993–1997 kursusekaaslased Tallinna Kunstiülikooli (EKA) ehte- ja sepakunsti osakonnas, üheskoos jätkati samas magistriõpinguid. Juba õpingute ajal asusid mõlemad professor Kadri Mälgu juhitud osakonnas tööle. Tänaseks on mõlemast saanud uue põlvkonna ehtekunstnike põhikoolitajad. Nende juhendamisel toimub ulatuslik ja sügav erialaõpe, milles on suur rõhk üliõpilaste ettevalmistamisel iseseisvaks näitusetegevuseks.
Mõlemad kunstnikud kuuluvad nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud ehterühmituse õhuLoss, mille liikmed on veel Kadri Mälk, Tanel Veenre, Kristiina Laurits ja Villu Plink. Näitustel osalevad 1996. aastast, alates 1999. aastast enamasti koos rühmitusega õhuLoss. Ühiselt on korraldatud näitusi nii galeriides, muuseumides kui ka alternatiivsetel pindadel ning välja on antud mitmeid meelihaaravaid trükiseid. Mõlemad kunstnikud kuuluvad Eesti Kunstike Liitu. Nende peent materjalitunnetust on märgatud Eesti muuseumimaastikul, kus nad on hinnatud esemeliste väljapanekute konsultandid ja teostajad. Ühiselt jagatakse ateljeed, on tehtud ka duonäitusi (viimati 2014. aastal Hop galeriis), väikeseeriaid ja tellimustöid. Nende tööd kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse, aga ka kollektsioonidesse Šveitsis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis.
Piret Hirve loomingu keskmes on kohalolu ja puudumise piiri määratlemine nii isiklikus kui ka avatud ruumis. Aimatavad kokkupuutepunktid, puudutused, kogetud vaated, kaugus ja lähedus visanduvad peenkohrutustena paberõhukesel hõbedal tundlikeks joonistusteks, mis enese märkamiseks ja avamiseks sunnivad teravdama vaataja kõiki meeli.
Eve Margus tegeleb loomingus nähtamatu piiri kompamisega materjali koospüsimise ja täieliku hajumise vahel. Motiivid loodusest, fragmendid minevikust ja kogetust on timmitud habrastest kividest, luust ja sarvest paljastunud õhkõrnaks mateeriaks, mida toetab oskuslikult äärmuseni redutseeritud tugistruktuur.
Näituse kuraator ehte- ja visuaalkunstnik Villu Plink (1977), kes on koostanud ja kujundanud mitmeid näitusi, kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja rühmitusse õhuLoss.
Kunstnikud: Piret Hirv & Eve Margus
Kuraator, näituse kujundaja, videograaf: Villu Plink
Tekstid: Piret Hirv & Eve Margus (Triiv, Fragmendid); Ketli Tiitsar (Biograafiad)
Graafiline disainer: Kersti Heile
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Tõlge: Refiner Translations
Näituse meeskond ETDM-is: Ketli Tiitsar, Toomas Übner
