Örd üldistab, liigub suure alguse poole – looduse kui terviku ja olemise poole. Koht annab võimaluse tunnetada oma kuuluvuse sügavust ning kogeda inimest ühe osana suuremast tervikust. Urb tahab kuulda lugu, olla kontaktis koha mineviku, oleviku ja selle vaimuga. Teda lummavad aja jäljed, ruumi tunnetamine ja juurte kogemine.
Mõlema maalides on oluline valgus. Urbi valgus siseneb ruumi või luuakse ruumis. Valgus loob atmosfääri, annab ruumile, esemetele ja inimesele sügavuse. Ördi valgus on loodusega üks, see on kasvamise, olemasolu ja tajude alus.
Ühisnäitus toob lisaks kohatajule sisse ka kunstnike omavahelise nägemuse teineteisest. Örd on kujutanud Urbi kahel maalil, kus figuur on vaatleja, tunnistaja, põhjamaise looduse olemuslik osa. Urb omakorda on kujutanud Ördi ühel maalil, kus figuur muutub ruumi vaikuse ja tunnetuse osaks jutustades lugu inimese seisundist – sellest, mis toimub tema ümber ruumis, ruumist väljas ja inimese omaruumis.
Mõlema kunstniku puhul muutuvad kohad sümboliteks, mis avavad ajatu ja kõikehõlmava tajumaastiku, milles inimene ei ole enam eraldiseisev vaatleja, vaid selle terviku osa.
Liisi Örd (1984) on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Tartu Ülikooli maaliosakonnas. Ta kirjeldab enda maalistiili lõhutud realismina, kus kord on objekti kujutamisele lähemal ja kord mängib abstraktsiooni piirimail. Eriti südamelähedane on talle natuurist maalitud loodusmaal, kus kunst võimaldab luua reaalsusest suurema reaalsuse ja avada kihte, mida silm ei suuda tajuda.
Martin Urb (1981) on omandanud bakalaureusekraadi Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ning magistrikraadi Tartu Ülikooli maaliosakonnas. Tema looming keskendub ruumi, valguse ja vaikuse omavahelisele suhtele. Ruum ei ole tema töödes üksnes füüsiline keskkond, vaid ka psühholoogiline seisund – koht, kus sisemine ja väline maailm kohtuvad; argine interjöör ja hetk, mil valgus loob tasakaalu ning vaikelu.
