Mäletan ühest raamatust, kuidas ääretul jääväljal lumetormi kätte jäädes aitas maastiku tundjal õiget suunda tabada kõhutunne, sisemine orientiir, mille juures võis rolli mängida ka füüsika – jääkristallide vaevuaimatav külmus ühel põsel, valguse muutused, mida silm vaevu märgata suudab. Liikumised, mille registreerimiseks on tarvis hüpertundlikkust. Võib-olla oli see ilukirjanduslik liialdus teadmisest, mille püüab esmalt kinni keha, mitte ratsionaalse mõistusena kujutletud maailmavaade. Kuid teadmine, millises suunas liikuda, saabub siiski ka kuklakarvu pidi.
Mölderi ja Mäesalu teosed vihjavad vahepealsusele, muundumisele, püüdes tabada hetke „mitte veel” ja „juba möödas” vahel; aeg ja ruum avavad oma amorfse pale. Õrn kile, millest võiks saada näiteks mudellennuki tiib. Hõbepeegel, millele pole fotokujutis veel ilmunud või on ehk sellelt maha libisenud, mujale või tagasi olematusse. Tiivik, mis ei pöörle, vaid on paigal – või liigub selle ümber hoopis ruum? Õhkõrna loomiseks kulub palju kannatlikkust, vaevu hingamist.
Kui unustada end midagi jälgima, muutub hingamine aeglasemaks. Keha tardub, saab täielikult tähelepanuks; mina kleepub jälgitava külge, hajub ümbritsevasse, kaob. Esile kerkib uutmoodi mina – oma naha ja nime piiridest laiem, lahutamatult maailma lõimunud assamblaaž.
Iseendaks saamine – olgu siis tegu inimese, nurmenuku või savitellisega – pole filosoof Gilbert Simondoni jaoks kuidagi ümbritsevast keskkonnast eraldatud ega ka kindla lõpptulemusega protsess. Taim ei võrsu seemnest üksi, vaid peab selleks siduma päikeseenergia mullamineraalidega, muutes oma kasvuga ka viimaste tasakaalu. Simondon nägi iseendaks saamist, individuatsiooni, avatud ja mitmetasandilise protsessina, mille aluseks on üksteise ja keskkonna pidev kaasloomine vastastikustes suhetes. Iseendaks saamine ammutab muutumisvõimet preindividuaalsest faasist, kus võimalused on igati avatud, ning siin peituvad potentsiaalid jäävad latentsena ka järgmistesse faasidesse. (Vujanović, Cvejić 2022: 184–190) Mölderi ja Mäesalu näitusel tekkiv pinge mõjub kutsena koos muutuda, omamoodi latentse potentsiaalina, mille trajektoor ei ole etteaimatav. Miski võib liikuda uude olekusse, lükata midagi avatuks, midagi, mis praegu on juba olemas, ruumis, vaatajas, mis pole veel ennast näidanud. Oodates õiget valgust, oodates õhku.
Minna udusel varahommikul merre ujuma, tuulevaiksesse ja kargesse. Orientiirid kaovad peagi. On vaid kitsas lainesõõr enese ümber ja kõike mattev tihke, helendav valgus. Korraga jõuavad kohale nii avar vabadustunne kui ka piiratuse äng, nii eufooria kui ka surmahirm. Need ei tühista üksteist ega sõida üksteisest üle, vaid lainetavad nagu maailm mu ümber. Pea käib vaikusest ringi.
*Vujanović, Ana ja Cvejić, Bojana 2022. Toward a Transindividual Self. Oslo: Oslo National Academy of Arts.
Sisemudellennuk F1D ja inspiratsioon: Ahto Sild
Fotograafia eritehnikad: Jaanus Muruõis
Näituse valgus: Revo Koplus
Näituse tekst: Kerli Ever
Graafiline disain: Kersti Heile
Näituse tehniline tugi: Karel Koplimets
Tänu: Maret Sarapu, Tiina Sarapu, Niina-Anneli Kaarnamo, Eve Margus, Indrek Mesi, Kristiina Hansen, Neeme Külm, Kristjan Pütsep, Kalle Pruuden, Märt Vaidla, Indrek Köster, Aksel Haagensen, Siim Soop, Peeter Talvistu, Marko Usler, Siim Vahur, Villem Säre, Tarmo Rämmi, Craftrag, Holger Orek, SRIK vanamaterjal, Digifoto OÜ, Fotomuuseum, KORDONair
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, ARS Kunstilinnak, Temnikova & Kasela Galerii, EKA Foto
