1902. aastal Võrumaal Antsla lähedal Oe külas Sika talus sündinud Karl Pärsimägi (1902–1942) pühendus juba varakult kunstile. Ta asus õppima vastavatud Pallase kunstikoolis Konrad Mäe käe all. Varase Pallase vabas keskkonnas sai võimalikuks välja arendada see, mis Pärsimäes oli ilmselt juba sünnist saati olemas – kordumatu värvitaju.
Tartu Kunstimuuseumi rikkalik väljapanek juhatab vaatajad keskkonda, milles Pärsimägi tundis end kindlasti kõige paremini. Erinevates tehnikates teostatud maalid, kavandid ja visandid jutustavad Pärsimäe kulgemistest oma kunstiruumis, milles ta lihtsate, sageli korduvate motiivide ja elavate värvikoosluste kaudu on otsinud täiuslikku kooskõla, olemise kergust ja mõtlikku sügavust, mängu ja melanhooliat.
Pärsimägi, kes on kaaslastele meelde jäänud vastuolulise, pigem omaette hoidva karakterina, kandis lihtsaid ja kulunud riideid, kuid elas kunstis uskumatu hoo, kire, fantaasia ja elegantsiga. „Pärsimäe töid vaadates näib kogu tema vormiuuenduslikkus mulle paratamatult ülestunnistusena, armastusena toreduse vastu, millele ta sai vaba voli anda vaid värve lõuendile kandes,” märgib Harry Tafoya.
Pärsimäe saladust, seda, mis tema loomingus inimesi jätkuvalt köidab, pole võimalik lõpuni lahti murda. Tema maalide võlu näib kõige enam seisnevat nende lihtsuses, väheste vahendite abil saavutatud jahmatavas täpsuses. Kuigi selle taga peitub tegelikult suur pingutus, töö, lõppematud otsingud, ei tunneta me seda vaatajatena. Pärsimäe kaasaegsete seas leidus neid, kes ei osanud vastu võtta tema näiliselt lihtsate teoste tuuma: tema maalidele kantud maailmataju ehedust ja ausust. Pärsimäe tööd eristusid kunstinäituste üldpildist ja panid hallisegused väljapanekud särama.
Pärsimäe tähendus järgnevatele kunstnikepõlvkondadele on märkimisväärselt avar. Eestit tabanud okupatsioonide ja Nõukogude režiimi tingimustes kehastasid Pärsimäe teosed alustavatele kunstnikele lääne modernismi ja vaba kunsti hingust. Tema töid käidi salaja vaatamas Tartu kunstimuuseumis, Tallinnas Kadrioru lossis asunud maalihoidlates, Pärsimäe sugulaste juures ja Sika kodutalus. Pärsimäelikku maalitunnetust võib leida mitmete temale järgnenud kunstnike nagu Henn Roode või Valdur Ohaka varastes töödes.
Näitus kulgeb mööda Pärsimäe elus keskseid ja olulisi paiku. Kunsti kõrval olid Pärsimäe lemmikkohaks kindlasti tema kodukant Võrumaa, linnadest Võru, Tartu, Viljandi, ja lõpuks Pariis. Pariisist unistas Pärsimägi Võrumaa metsade vahel ilmselt juba enne, kui ta sellele unistusele nimegi oskas anda. Tema kunsti hing pärines Võrumaalt, olles tihedalt seotud Lõuna-Eesti erilise paigavaimuga, tema hoiakud aga käisid ühte jalga modernistlike, värvi jõule panustavate suundadega. Pärsimäe tööde tihti maalähedase ainestiku ja pealtnäha rohmaka eheduse taga avanevad keerukalt kaalutletud toonikooskõlad ja peenetundeline värvimeel. Turvalised kodused interjöörid klaverit mängivate lastega kujutavad hetki õe ja venna perede juures, Viljandis ja Võrus. Lähedase sõbra Eduard Timbermanniga 1934. aastal ette võetud matkalt pärinevad Pärsimäe Petseri kloostri motiividega maalid. Kõige enam paelus Pärsimäge aga inimese, eriti naisfiguuri vaatlus ruumis. Eraldi näituseosa käsitleb kunstniku oskust kujutada inimest hinnanguvabalt – kiire, nappide vahenditega ja värvide koosmõjule rajatud maalimisviis annab edasi Pärsimäe respekti inimese kui võrratult ilusa saladuse vastu.
Autoportreed, sõpradest kunstnike maalitud portreed ja Pärsimäest säilinud fotod soovivad lähemale jõuda tema saladuslikule isiksusele, identiteediotsingutele ja enesevaatlustele nii pintsliga maalides kui kaamerasilma ees.
Pärsimäe kunsti relvitukstegevat ehedust ja vahetut ausust võib pidada kvaliteetideks, mis muudavad tema loomingu kõnekaks ka tänapäeval. Praegused maalikunstnikud hindavad Pärsimäe inimese kujutamise oskust, tema kergust, mis tõuseb esile eestlaste sageli raskemeelse ellusuhtumise ja kunsti taustal. Näitust saatvatest erinevate autorite isiklikest mõtisklustest võib aimata, et Pärsimäe looming on jõudnud lähedale paljudele. Välise maailma jõhkrus mõistis ta noorena surma, kuid tema kunst elab edasi.
Näitusega kaasneb rohkete reproduktsioonidega kataloog, kuhu on lisaks kuraatorile kirjutanud kunstiajaloolane Heie Treier ja USA kunstikriitik Harry Tafoya ning kus oma kogemusi ja suhet Pärsimäe ja tema kunstiga avavad teiste seas Kristi Kongi, Olav Maran, Enn Lillemets ja Mari Vallikivi.
Kuraator: Liis Pählapuu
Kujundaja: Peeter Krosmann
Graafiline disainer: Angelika Schneider
Koordinaator: Rene Kriisa
Näituse tekstid: Heie Marie Treier, Harry Tafoya, Mare Joonsalu, Enn Lillemets, Mari Vallikivi, Olav Maran, Jaan Toomik, Kristi Kongi, Sonja Svarts, Liis Pählapuu
Näituse töörühm: Indrek Aavik, Richard Adang, Nele Ambos, Siim Asmer, Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Mare Joonsalu, Margus Joonsalu, Katrin Lõoke, Kadri Mägi, Jaanika Peebo, Anti Saar, Ago Teedema
ktsioonidega kataloog, kuhu on lisaks kuraatorile kirjutanud kunstiajaloolane Heie Treier ja USA kunstikriitik Harry Tafoya ning kus oma kogemusi ja suhet Pärsimäe ja tema kunstiga avavad teiste seas Kristi Kongi, Olav Maran, Enn Lillemets ja Mari Vallikivi.
Kuraator: Liis Pählapuu
Kujundaja: Peeter Krosmann
Graafiline disain: Angelika Schneider
Koordinaator Rene Kriisa
Näituse meeskond: Richard Adang, Nele Ambos, Siim Asmer, Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Mare Joonsalu, Margus Joonsalu, Katrin Lõoke, Kadri Mägi, Jaanika Peebo, Anti Saar, Ago Teedema
