Näitus ja sellega koos ilmunud teine, täiendatud trükk raamatust „Juhan Kuus, inimlikkuse mõõt“ sisaldab lisaks Juhani loomingu paremikule 37 uut fotot, millest enamikku pole varem avalikult esitletud. Suurema osa neist valisime Juhani Kuusi loomingu varasemast perioodist, aastatest 1970–1986. Fotod pärinevad Juhani isiklikust negatiivide kogust, mida haldab nüüd Juhan Kuusi Fond.
Juhan Kuus ja portreefotograafia
Juhan portreteeris apartheidiaegset ja selle režiimi langemise järgset Lõuna-Aafrikat, suunates oma kaamera alati inimese poole. Teda ei paelunud kunagi pelgalt Homo sapiensi ümbritsev keskkond, vaid ka see, millised liigikaaslased selles ühises ruumis talle vastu vaatasid ja mida nad korda saatsid või läbi elasid. Juhan Kuus portreteeris eelkõige inimnäolist keskkonda selle hapruses, ilus ja ka jõhkruses. Tema fotod annavad sageli tunnistust valust. Nii otseses, nagu lähikaadrid valgenahaliste apartheidirežiimi sõdurite hoopide käes kannatavatest teismelistest poistest, kui ka ülekantud tähenduses – tundlikud portreed kodututest või vaestest.
Fotograafias iseõppijana karjääri teinud ja kõrgema hariduseta jäänud Juhan Kuus oli aga erakordselt suure lugemusega ning laialdaste teadmistega ajaloost, sotsioloogiast, filosoofiast ja fotograafiast. Seega on igati tõenäoline, et Kuus oli kursis ka sotsiaalse dokumentaalfotograafia rajajate Jacob Riisi, Lewis Wickes Hine’i ja Dorothea Lange’i loominguga. Tema väljendusrikkaid portreesid marginaliseeritud ja ühiskonna äärealadel elavatest inimestest võib samuti vaadata kui ühiskonna teadlikkuse tõstmise eesmärgil tehtud töid. Just nõnda tegid seda ka eelnimetatud kolm autorit. Juhani töödes võib aga kohati märgata ka juhuslikku või siis hoopis teadlikku irooniat ja sarkasmi, mis peegeldab elu vastuolulisust ning aitab nii vaatajat kui ehk ka autorit ennast neid keerulisi teemasid käsitleda ja nende mõjuga toime tulla.
Kuusi huvitasid ühtemoodi mustanahaliste, segarassiliste kui ka valgete elusaatused. Nii on ka tema loomeparemikus võrdselt kõnekaid jäädvustusi apartheidipoliitika ideoloogi Hendrik Frensch Verwoerdi abikaasast Betsie Verwoerdist, vaestest valgetest Johannesburgis, mustanahalistest alaealistest Bosasa Horizoni noortevanglas, peamiselt segarassiliste elanikega asustatud Bo-Kaapist ehk Malay kvartalist või Oudtshoorni maapiirkonna põllumeestest ja nende peredest. Nende naabruskondade inimesi portreteerides püüdis Juhan näidata, kuidas elab teine pool ehk need nähtamatud mehed ja naised, kes teevad jõukamates linnaosades elava privilegeeritud valge kodaniku rahutuks.
Juhani fotopagasis on aga ka küllalt iseloomukaid lähikaadreid kõigist Lõuna-Aafrika poliitilistest legendidest. Hoolimata tema pikaajalisest ja olulisest fototööst, mille eesmärk oli tõmmata tähelepanu ühiskonna sellele osale, kelle eest peaksime paremini hoolt kandma, on Juhani vahest rahvusvaheliselt kuulsaim töö hoopis kaksikportree Nelson Mandelast ja Bill Clintonist Robbeni saare vanglas. Selle foto saamislugu räägib ka olulise loo Juhani järeleandmatust iseloomust ja pühendumisest oma fotograafilise eesmärgi saavutamisele (vt lk 298–299).
On huvitav mõelda, et portreefoto üks esmaseid praktilisi kasutusvaldkondi oli kurjategijate identifitseerimine. Kuigi ei ole teada, et Juhani tehtud fotode alusel oleks otseselt kedagi kohtu alla antud või karistatud, on tema aus ja halastamatu apartheidirežiimi vägivalla portreteerimine andnud põhjust aruteluks kollektiivse hukkamõistu teemal nii tolleaegsete liidrite kui ka käsutäitjate üle. Võimalus heita pilk Juhani jäädvustatud apartheidi armidele ühiskonnas on aktuaalne ka tänapäeval, kus paralleelid maailmas toimuvate poliitiliste sündmuste, kohalike sotsiaalsete probleemide ja ühiskondlike suundumuste vahel ei jää märkamata.
