Anda Lāce „K, MIS SEE OLI?”

Näituse „Kuidas ma end viimasel ajal tundnud olen“ kuraator Laura Brokāne kirjutas:
„Kunstil oli võime luua assotsiatiivne keel, mis aitab inimestel leida julgust arutlemaks psühholoogiliselt raskete kogemuste üle ning tekitab laiemas avalikkuses mõistmist ja empaatiat. Samas on oluline, et vaimse tervisega seotud küsimustest räägitakse otseselt ja selgelt. Kalduvus neid küsimusi estetiseerida tuleneb sageli hirmust ja enda allasurumisest, aga seeläbi vähendatakse teema tõsidust. See näitus prooviski seda habrast tasakaalu säilitada. Nii nagu paljud meie hulgast püüavad leida tasakaalu igapäevase rutiini ja sisemise ärevuse vahel.“

Olen tema viimast pilku endaga kaasas kandnud juba üle kahekümne aasta. See pilk väljendas korraga nii kergendust, elevust, kurbust kui anumist. Mäletan mitte nägu, vaid kahte tunnelit, musti auke, mis olid äkki ellu ärganud.
Hetk hiljem murdsime tualeti ukse maha ja seal ta oligi, surnult.
Kokkuvõttes süüdistasin kõige enam iseennast, et ma alla andsin, eemale pöördusin ja nägin tema surmas ainsat väljapääsu, isegi enne, kui see päriselt juhtus. Läks kaks kümnendit, enne kui suutsin end selle pärast nutma sundida, enne kui sain aru, et tegelikult tahtsin, et sureksid ta haigused, millest ma toona pea midagi ei teadnud.
On kohutavalt pime sügis ja ma laman kurnatult. Taipan, et K tegi seda varem pikkade perioodide jooksul. Kui ta oli minuvanune, oli ta juba surnud.
Poole oma elust olen kandnud endaga kaasas K surmaga seotud küsimusi. Lõpuks sain emaga rääkida ja ta ütles valjusti välja asjad, mille üle olin palju mõelnud. Arstina teadis K hästi, mis juhtub inimkehaga pärast surma. Tualetis istudes suremine pole kummaline, vaid pigem kaalutletud valik. Siiski ei tea me tegelikult, kas see oli tahtlik otsus.
Ma kohtasin K-d unes. Ta tegi nalja ja me naersime laginal. Tuba oli täis sooja valgust.
K oli mu lähedane sugulane. Kuid just lapsena soovisin temaga sõbralikumaid suhteid ja temalt rohkem tähelepanu. Leidsin teismeeas kirjutatud päevikukande: „16.09.1999. K on täna nii armas. Imelik.“

Anda Lāce (s 1982) on Riias tegutsev kunstnik. Tal on Läti Kunstiakadeemia maalikunsti magistrikraad ja ta on õppinud ka Manchesteri Metropolitani ülikoolis. Lāce on alates 2003. aastast aktiivselt osalenud grupinäitustel Lätis, Eestis, Soomes, Šveitsis, Saksamaal ja mujal. Alates 2005. aastast on ta järjepidevalt korraldanud isikunäitusi. Alates 2010. aastast on Lāce loonud etendusi, enamasti tihedas koostöös kaasaegse klassikalise muusika heliloojatega. Alates 2019. aastast on Anda Lāce sotsiaalselt kaasatud Sansusī Wellbeing Residency Programi kuraator ja kunstniku assistent.

Graafiline disain: Anna Orniņa
Tehniline tugi: Ansis Bergmanis, Adam Illingworth, Siim Asmer

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Läti Kultuurkapitali Fond.