Palun räägi enda lapsepõlvest. Oled sündinud 1955. aastal Eestis, sinu paar aastat vanem vend, tuntud kirjanik ja filmitegija Ilmar Taska aga Kirovis Venemaal, kuhu teie pere asundusele saadeti. Kas nendel teemadel perekonnas räägiti või pigem vaikiti, et ei satuks pahuksisse võimudega?
Vaatamata ajale (vanemad olid just Siberist asumiselt tagasi jõudnud) oli mul õnnelik lapsepõlv. Sest mida üks laps ikka rohkem võib soovida, kui turvalist, kaitsvat ja toetavat perekonda, lähedasi sõpru, seda, et meel oleks rõõmus ja kõht täis, et temaga räägitaks, teda nähtaks ja kuuldaks, ning et saaks ikka vahel naerda ka. Kõlab primitiivselt, aga lapse elu võib olla sellises tingimustees vist päris kaua õnnelik.
Marje Taska koos isa Ennu, ema Aino ja venna Ilmariga. Tallinn 1960 või 1961.
Kuskil alateadvuses mõistsin küll juba väga varakult, et ühiskonnas oli midagi imelikku, et paljudest asjadest ei räägitud, vanemad ja vanaema läksid vahel millegipärast mingile võõrkeelele üle, aga mõtlesin, et mis siis ikka, eks neil oli vist vajalik seda praktiseerida. Emapoolne vanaema elas meiega koos, ta oli arst ja teda huvitasid ka maarohud, kuna ravimeid ju Siberis, kus nad 15 aastat asumisel olid, ei olnud. Ta korjas igasugu taimi, ka vaiku puudelt, millest tegi salve ja keetis teesid. Meie peres armastati väga loodust, aga ka muusikat, kunsti ja kirjandust.
Sinu vanaisa oli eesti nahakunsti grand old man Eduard Taska. Kui palju on sind ja sinu peret mõjutanud tema pärand?
Nii isa, ema, kui vend Ilmar joonistasid hästi ja meil olid kodus ka mõned põnevad kunstiraamatud. Isapoolse vanaisa Eduardi nahast raamatuid hoiti väga, need olid perekonna uhkus, aga mõned raamatud, ka mõned päris tavalised raamatud, olid riidekappi peidetud, mis tundus jälle imelikuna. Pikapeale sain ikka vastuseid ka oma küsimustele (keelatud kirjandusest ja muust) ja hakkasin tunnetama tolleaegse suletud ühiskonna iseärasusi.
Vanemad panid mind 6-aastaselt muusikakeskkooli eelklassi ja klaveri harjutamine sai mu igapäevaseks kohustuseks. 15-aastasena kohtusin uuesti oma lapsepõlve sõbranna Maara Vindiga, (kellega olin koos 5-6 aastasena mänginud) ja minu teised huvid – eelkõige joonistamine, lugemine, aga ka luuletuste kirjutamine sai tuult tiibadesse ja kaalus üles muusika. Maaraga saime nüüd suurteks sõpradeks ja temaga veedetud suved Vääna-Jõesuus olid maagilised! Meie ühendavaks kireks oli loodus ja jalutuskäigud Sepakaldale ja Suurupi tolleaegsesse ürgmetsa, väljasõidud Keila-Joale, Murastesse ja siis pikad öised kõnelused küünlavalgel, kõik see söövis igaveseks mu positiivsesse mälupanka.
Olid koos Maara Vindiga üks Tõnis Vindi esimestest õpilastest. Tõnis Vint on Eesti kunstimaastikul legend, kelle kohta liigub väga erinevaid lugusid, palun kirjelda milline oli Tõnis Vint sinu silmis?
Sellisele noorele, januselt õpihimulisele tüdrukule, nagu ma 16 aastasena olin, oli Tõnis nagu Jumal ise. Kõik, mis ta ütles, oli loomulikult ”tõsi” ja selekteerimine toimus alles aastaid ja aastakümneid hiljem.
Peale kohtumist Tõnis Vindiga tegin üsna kiiresti valiku muusikalt kunstile üle minna ja vaatamata vanemate pahandamisele, otsustasin konservatooriumisse mitte astuda. Lukustasin end oma tuppa, et mu vanemad mind ei segaks ja aina joonistasin. Käisin oma pilte siis ikka Tõnisele näitamas, kes pea alati seal midagi põnevat nägi, aina takka kiitis ja midagi inspireerivat mulle kohe mingist raamatust näitas. Tõnise käest sain kingituseks kolm pintslit, musta gouache’i ja vatmani joonistuspaberit, ning ega mul midagi muud polnudki vaja, et areneda ja ka suuremaid pilte hakata tegema.
Enamus tolle aja töid tekkis vaba käega, ilma kavandita, kohe tušiga paberile.
Praegu tagasi vaadates mõistan, et lähenesin kunstile nii nagu muusikale, abstraktne tunnetus sobis mulle ja töötasin distsiplineeritult, sest olin ju harjunud klaverit harjutama iga päev. Mul oli olnud ka fantastiline klaveriõpetaja – Heljo Sepp, kellega koos tegime vahel Bachi fuugade arhidektoonikast skeeme, mis mind ka mu kunstis väga inspireeris.
Hetkel KUMUs avatud naisgraafikute näitusel ”Läbi su silmaterade musta kuru” on eksponeeritud just paar Taska sel ajal loodud tööd: ”Tung I, ja II”. Näitust saatvas raamatus ”Läbi su silmaterade musta kuru” Maria Arusoo intervjuus kirjeldab kunstnik seda protsessi järgmiselt ”Vahel alustasin paberi alumisest äärest ja töö kasvas, nagu taim kerkib mullast valguse poole…”.
Marje Taska sõbranna Mare Vindi ja Andres Toltsiga nende kodus Tallinnas, 1988.
Kuidas ammutad inspiratsiooni ja ideid?
Olen alati huvitunud nii moodsast, kui vanast kunstist. Kuhu ka reisin ja kus ka olen, käin alati kunstimuuseumites ja kunstihallides. Väga inspireerivad on olnud kohtumised selliste suurte kunstnikega, nagu Appel, Adami, Corneille, Klasen, Matta, C-O Hultén, Jörgen Nash, Britta Marakatt-Labba, jt. Olen oma elu jooksul väga palju reisinud ja kolinud, mind huvitavad erinevad kultuurid, loodus ja inimesed.
1980-ndate teine pool kunstimess Pariisis – FIAC – grand palais’s. Vasakult Marje Taska, Siwert Bergström, (galerii GKM galerist), Corneille’st paistab habe ja paremal on itaalia kunstnik Valerio Adami.
1980-ndad Pariis, Marje kõrval istub kuulus Rootsi kunstnik C-O Hultén (tema ja ta naise – skulptrissi Birgitta Stenbergiga sai Marje suurteks sõpradeks.)
Kohtumine Karel Appeliga* 1980-ndate teisel poolel tema NYC ateljees, mis kunstnikule unustamatu mulje jättis. (Hollandi modernist ja ekspressionist, kuulus Cobra rühmitusse.)
Marje Taska näitus Stockholmi Eesti majas, 1980-ndatel aastate keskpaigas, kuhu ootamatult tuli Eduard Ole, kelle lemmikpilti “Reisijad” Marje Kadrioru lossis aeg ajalt ikka vaatamas käis. Seega üllatus oli suur, kui ta näitusele ilmus.
Marje Taska grupinäitusel Pariisis 1987 Figuration critique, Grand Palais.
Marje Taska isikunäitusel Malmö galeriis GKM’i koera Miróga, 1987.
Loen väga palju ja väga erinevat kirjandust. Nooruses lugesin eelisjärjekorras budistlikku ja taoistlikku kirjandust, seda, mida nõuka ajal vaid kuskilt salamisi kätte sai, tihti kellegi anonüümse isiku poolt tõlgituna ja masinakirjas, aga ka Linnart Mälli tõlkeid huvitavate järelsõnadega. Siis olin mõnda aega Carlos Castaneda fänn. Läksin Hermann Hesse pärast TRÜ-i kaugõppesse õppima saksa keelt ja kirjandust ning lugesin saksa keeles läbi kõik Hesse teosed. Hiljem, juba Rootsis, sukeldusin Jungi, Freudi ja Frommi teostesse. Mu tütred (vanuses 27 ja 28) on ka tulihingelised kirjanduse huvilised ja nende kaudu tutvusin Haruki Murakami teostega, mis mulle väga meeldivad. Eesti kirjanikest on mulle elamuse jätnud Ilmar Taska ja Imbi Paju raamatud.
Marje Taska kohtus läbi galerist Siwert Bergströmi legendaarse paariga – Artur Lundkvisti ja Maria Winega (esimene suur rootsi kirjanik, poeet, tõlkija ja kirjanduskriitik, teine tema partner, taani poetess), 1983 Stockholm.
Millist elu sa elad ja mis sind õnnelikuks teeb?
Olen viimasel ajal muutunud väga paikseks. Kolisin Malmöst Stockholmisse kolm aastat tagasi ja naudin suurlinnas oma anonüümsust ja töörahu. Kuulun paari kunstnike rühmitusse ning mul on alati käsil erinevaid projekte. Peale oma kunstnikutöö on olnud väga inspireeriv töötada koos Reet Varblasega erinevate kuraatoriprojektidega.
Lapsed on suured, tublid ja iseseisvad, üks tüdruk elab ja töötab Brüsselis, teine Malmös, räägime väga tihti telefonis ning jälgin huviga nende mõtteid ja tegemisi. Neid huvitab väga Eesti ja nad räägivad eesti keelt. Nad käisid näituste avamisel Eestis ja tunnistasid, et sooviksid tulevikus pikemat aega siin viibida, ehk seoses mingite tööde või koolitustega. Vedan palju aega oma sõbraga, kel on rootsi, läti ja saksa juured. Tihti viibime maakodus, mis on põnev koht kauge ajalooga Karl XI jahimaadest, ja kus mu ateljeeks on vana isoleeritud lehmalaut.
Marje mees Jan suri, kui lapsed olid väiksed ning ta kasvatas Anne ja Kristine üles ema abiga.
Tütred Kristine ja Anne, 2021 Malmö.
Hiljuti leidsin oma Stockholmi kesklinna kodu lähedalt täitsa juhuslikult Swedenborgi* kiriku, seega uurin nüüd huviga ka tema raamatuid. Olen vahelduva eduga juba mitukümmend aastat tegelenud jooga ja qigongiga ja proovin ka praegu sellega jätkata. See on see, mis annab mulle jõudu.
Mis sind Eestiga täna seob?
Armastan väga Eestis käia. Siin on alati nii palju inspireerivaid kohtumisi, viimasel korral ka iseendaga eri vanustest, kuna pidin näitustega seoses vastama paljudele küsimustele, siis nõudis see minult palju sukeldumist mälestustesse. Ja huvitav asi on ka see, et mida vanemaks saad, seda lähemale tuleb minevik. Tundsin end sel korral nagu lambakarjus Santiago Paulo Coelho ”Alkeemikus”, kes leiab pärast lõputuid rännakuid selle kaua otsitud varanduse oma enda lapsepõlve aiamaast.
Reinholdiga Knivstas.
*Emanuel Swedenborg, 17. sajandi rootsi teadlane, filosoof ja müstik
Marje Taska teostega on võimalik tutvuda NOBA.ac kunstikeskkonnas.
Juuli hakuni on Viinistu kunstimuuseimi Tünnigaleriides avatud Marje Taska ja tema lapsepõlve sõbranna Maara Vindi näitused. Taska väljapanek pealkirjaga „Ema_maa“ tutvustab kunstnik reljeefide seeriat ”Terra Mater”, mis on loodud Malmö kunstihalli näituseks 2001. aastal.
