Kas kunstiteos peab olema ainult pilt seinal? Noor kunstnik Mari-Liis Rebane usub, et ka heli suudab kunstiteosena funktsioneerida ja sellega seotud problemaatika võiks olla kaasaegse kunsti kontekstis rohkem esindatud.
Mari-Liis Rebane (s. 1988) alustas 2015. aastal õpinguid Eesti Kunstiakadeemia uue meedia osakonnas, keskendudes helikunstile. Ka Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku auhinnale on ta esitanud neli teost, mis kõik astuvad kaudselt installatsiooni vormis uurimisväljale, mille objektiks on heli ning helinarratiiv kui sündmusruum. Märksõnadeks on helisemiootika, aga ka helipoeetika, ja heli kui kommunikatsiooni tööriist.
Kuidas Mari-Liisi looming üldse sünnib? Tema enda sõnul tõukub loominguline impulss enamasti mingist konfliktist või problemaatikast, mis teda ennast huvitama hakkab. Rohkem tegeleb ta sisu ja konteptsiooni kui vormi otsimisega. Enamasti sünnib teostus sõltuvalt sellest, millise küsimuse ta endale kunstnikuna püstitab ja millele ta läbi oma loomingu vastust otsima asub.
Ühiskond ning infovool on muutunud aina väsitavamaks ning maailm aina kiiremini muutuvaks. Tõenäoliselt muutub aina raskemaks väljakutseks jääda kunstnikel, ja inimestel üleüldisemalt, pideva infotehnoloogiliste ja liberaalkapitalistlike arengute surve all iseendaks. Mari-Liisi inspireerib kunst ja ühiskond, mis murrab läbi pinnapealsusest, ja omab mingit sisemist tõetunnet, mida väline müra ei suuda summutada.
Oma õpingute alguses on ta tegelenud liikuva pildiga ja filmiga, mis seostub tavaliselt vaatajale narratiiviga. Kunstnikupraktikas hakkas teda aga huvitama kõik see, mis jääb ”pildist” välja ehk teisisõnu see, kuidas me konstrueerime ja süstematiseerime narratiivi, seoseid ja infot meie ümber. Kui oleme kõik harjunud visuaalse infoväljaga, siis kunstniku sõnul võiks ka heli ja sellega seotud problemaatika olla kaasaegse kunsti kontekstis rohkem esindatud.
Installatsiooni “Earstream” eksponeeriti esmakordselt tänavu mais Hobusepea galerii näitusel “Earwitness / Kõrvaltkuulja” — näituse keskmes olev installatsioon viis kunstiteose vaataja/tajuja kunstniku enda kogemuse juurde — reaalajas oli võimalik tajuda kunstniku viibimist erinevate heliallikate ümber. See tähendas, et installatsioonile lisatí ka performatiivne nüanss, sest galeriikülastajad said fragmeneeritult autorit pidevalt jälgida. Teos on korraga dokumentaalne ja juhuslik, aga ka lavastuslik, sest suundi, kohti ja ruume, kus viibida, kontrollib välises keskkonnas ringi liikuv autor ise. Teised Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku auhinnale esitatud installatiivsed objektid kirjeldavad samuti kaudselt heli, tehnoloogia, inimese ja linnakeskkonna vahelisi suhteid.
