Millised on Eneli Valge inspiratsiooniallikad ja kustutamatud lemmikud ja eeskujud ning mida ta ise oma loomingule iseloomulikuks peab? Aimu annavad kunstniku vastused 13 küsimusele
1. Kunstnik – kas see on elukutse või elu kutse:
See on elu kutse, mille tegin enda elukutseks. Nüüd olen vabakutseline kunstnik ja aksessuaaridisainer.
2. Kirkaim lapsepõlve mälestus:
Üldiselt mälestusi saab ümber programmeerida, nii et ma pole päris kindel. Aga Tartu ARSi maja ja hoov olid minu mängumaa, kuna mu koduhoov oli ARSiga sama. Meil oli kõik lubatud. Mu isa töötas „puidus“ tislerina ja ema mingi perioodi „tekstiilis“.
ARSi hoov oli lõputute leidude koht – praakkeraamika, valuvormid, klaas, stantsitud metall-lehtede jäägid jne. Need leiud käivitasid meeletu loovuseahela.
Siin oli mul ka esimene kokkupuude päris Pallase kunstnikuga (nime ei mäleta), kes puidu-meestega tripsutamise vahel joonistas meist õega portreed. See vaba sketšilik joon sai minu eesmärgiks joonistada sama hästi. Olin siis kuuene.
Põhjapanevaim mälestus on 10. klassi klassijuhataja tunnist. Klassijuhatajaks oli ajutiselt ülikooli viimase kursuse füüsika tudeng ja et taltsutada klassitäit tiinekaid, mängis meile kõlaritest ette terve Webberi “Jesus Christ Superstari”. Vahepeal selgitades, mis toimub, kuna lauldi inglise keeles ja pilti ju polnud. See vapustav kogemus tegi mingi ukse lahti. Üks on kindel – armastus rock-muusika vastu sai alguse füüsika klassist.
3. Minu ideaalne hommik algab kell 10.00 koos kohviga. Ja senikaua kuni kohv pole joodud, ei lenda lind ka. Veel ideaalsem, kui saan istuda kohviga hommikupäikeses ilma sõnagi rääkimata. Päike on muusika kõrval minu teine akulaadija
4. Inspiratsiooni (kunsti)loominguks ammutan ma kõikjalt. Antenn on konstantselt väljas, kord on levi, kord ei ole. Füüsiliselt on mul ideemapid, kus on igat sorti mõttevälgatusi, sketše jms.
Olen neid tüüpe, kes öösel või autoroolis ideejupi üles kirjutavad.
Inspiratsiooni saamiseks teen mappides inventuuri ja saan lisaks ideelaengule korralikult naerda. Mõnikord on inspireerivad kellegi tsitaadid või sõnamängud.
5. Eeskujudest…
Eeskujusid mul pole, aga ma imetlen inimesi tema ande või olemuse pärast. Huumorimeel ja pühendumine oma asja tehes on kindlad märksõnad. Terve mõtlemisega, optimistliku ellusuhtumisega inimesed, nagu Mart Noorma näiteks, kes suudab sütitada kõiki ja kõike enda ümber. Ta mõtleb suurelt ja viib suurelt ellu ka. Teatud mõttes võiksin nimetada siin oma õpetajaid erinevatest kunstikoolidest: Paul Saar, Jaan Paris, Mati Pärk, Maiu Rõõmus, Leo Lapin, kellel on olnud usku minusse ja see annab kunstnikuna usu endasse. Nende isiksus andis seda, mida vajasin. Ise nad ei pruukinud seda teadagi. Positiivsel tagasisidel on põhjapanev jõud, ma ütlen.
Kunstis naudin head hullust ja kvaliteeti, originaalset ideed või tehnikat, kerget provokatsiooni (nt Westwood). Äng ja ving pole minu jaoks. On muidugi kurva ning lühikese eluga, see eest vapustava loominguga kunstnikke, nagu Egon Schiele või Konrad Mägi. Aga kui peaksin mainima loomeinimesi, kelle töid ma imetlen, siis Hiroshi Tanabe, Karina Llergo, Janis Avotins, Afarin Sajedi, Nikos Gyftakis, Rebecca Haines, Susan Beatrice, Giger. Vanadest tegijatest Lovis Corinth, Vladislav Erko, Beardsley, Rackham, Lalique – võiksin pikalt jätkata. Eesti kunstnikest Robin Nõgisto, Marko Mäetamm, Vello Vinn, Leonhard Lapin …
6. Lemmikmuusikast…
Lemmikžanrid on progerock, futu, psühhedeelia, jazz, elektromuusika – ma tean, see kõlab klišeena, aga nii on ja jääb vist ka. Õnneks luuakse juurde väga head muusikat, tuleb otsida.
Vitalic – Poison Lips
7. Lemmikraamat: Mul on nimekiri raamatutest, mida ma tahan lugeda. Üldiselt olen rohkem raamatute lehitseja ja vaataja, kui lugeja, kuna jään lugedes magama. Naudin raamatute juures kujundust, lehitsetavust, paberit, fonti, illustratsioone ja seda, kuidas jutt jookseb ja mind liigutab. Loen ka luulet. Mind lummab see, kui keegi valdab sõnakunsti sõna tõsises mõttes.
8. Lemmik kangelastesy…
„Lemmik“ on üks imelik sõna, mul seostub sellega lapsepõlvest keeduvorst, mis polnud üldse hea. Cheshire Cat raamatust „Alice Imedemaal“ on üks lahe tegelane, kelle elufilosoofia ühtib minu omaga – Elu on tõsine. Ega ise ei pea liiga tõsine olema! Filmikangelase kindel favoriit on „Lendas üle käopesa“ McMurphy, keda on kehastanud kaks minu lemmikut Jack Nicholson ja Tõnu Kark. Viimati nähtud lemmik on Jokker „Jokerist“ (Joaquin Phoenix).
9. Unistuste reisisihtkoht: Jaapan ja Siber
10. Minu jaoks on õnn see, kui mu ümber on positiivsed inimesed. Õnn ei püsi paigal ja on ajas muutuv. Korraks oled õnnelik ja kui pilv su ümbert on kadunud, vaatad jälle natuke aega reaalsust. Võibolla peaks rohkem püüdma saavutada harmooniat, sest kõik on omavahel seotud.
“Gulliveri reisides” oli üks peatükk intelligentsete hobuste maast. Mäletan, et seda lugedes kunagi ammu tundus mulle, et vot see on ideaalne ühiskond ja sellel maal saab olla konstantselt õnnelik.
11. Kui minust ei oleks saanud kunstnik, siis oleksin ma kunstnik mõnel muul alal. Mul on palju skille, mitmekülgsus on mu teine nimi. Naudiksin töötamist tislerina, restauraatorina, animaatorina, butafoorina jpm. Ausalt öeldes, oli mulle algusest peale selge, et minust saab kunstnik. Lihtsalt alguses tähendas kunst minu jaoks joonistamist ja maalimist. Hiljem avastasin, et see on midagi palju enamat.
Eneli Valge. “Liigutav seis”, 2022. Maal on eksponeeritud isikunäitusel „Aegruum“ Võru Linnagaleriis.
12. Minu loomingut iseloomustab: Kontseptsioon. Paradoks. Seostamine. Mitmekihilisus. Tehniline väljapeetus. Sensuaalsus. Unenäolisus. Mäng. Intriig. Tvist … Valgus!
13. Järgmisena saab minu loomingut vaadata 21.märts – 28.aprill 2022 Võru Linnagalerii väikeses saalis isikunäitusel „Aegruum“
Jälgi Eneli Valge tegemisi Instagramis ja Facebookis
