NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Jüri Okas

Jüri Okas

Kunstniku päritolumaa: Eesti

Jüri Okas (sünd. 1950.a.) alustas kunstnikuna 1960/70.aastate vahetusel, ajal, kui koos tolleaegse noore põlvkonnaga tungisid eesti kunsti anglo – ameerikalik rahvusvaheline kunstilaad, mõtlemisviis ja elustiil. See oli aeg, kui noorte kunstnike ette olid ühekorraga laotatud küpse avangardi väljakujunenud ideed ja erinevad lahendusviisid. Teiselt poolt elati eraldatud ühiskonnas, mida valitsesid totalitaarne ideoloogia ja ettekirjutatud kunstiideaalid. Aeg, milles elasid avangardiideed ja kohalik reaalne aeg, mida valitses absurdne soov luua ise ajalooseadusi, avangardi ja totalitaarse riigi lahenduseta konflikt, andsid segunedes kunstnikule suurejoonelise võimaluse luua oma isiklik aeg ja isiklik avangard. Jüri Okas suutis seda, tema kunst on originaalne süntees, milles Põhja – Eesti absurdne anonüümne arhitektuur ja Vääna tühjad liivarannad on partneriks ideedele, mille traditsioon pärineb minimalismist ja kontseptualismist.


Jüri Okas lõpetas Eesti Kunstiülikooli (end. ENSV Riiklik Kunstinstituut) 1974. aastal arhitektina ning töötab sellel erialal tänini. Kas Okas õppis arhitektiks sellepärast, et teda painas ruum, või hakkas ruum teda painama, sest arhitektina pidi ta suhestuma ruumiga väga isiklikult, pole kindel, kuid oma loomingus, ükskõik, millises vormis see ka ei esineks – graafikas, filmis, installatsioonis või maakunstis – on tema esimene ja peamine partner ruum.


Jüri Okas on eeskätt analüütik ja vaatleja. Ta ei sekku meelsasti asjadesse ja nende vahekordadesse, kuigi tema valik ja esitamisviis on juba iseenesest sekkumine. Tema peen vaatlusoskus ja analüüsimisviis on aga teistele vaid lähtekohaks, koodi võtmeks. Äratundmise ja arusaamise, korra ja korratuse tajumise vahele jääb pikk maa.


Ehk parimaks näiteks kunstniku tõeliselt ambivalentsest esitusviisist on tema aastatel 1970 – 1976 valminud kümmekond kitsasfilmi, mida iseloomustavad igasuguse hierarhia puudumine nii vormilises kui sisulises kompositsioonis ja mille ainsaks kommentaariks on Frank Zappa muusika.


Näitustel hakkas Jüri Okas esinema kohe pärast õpingute lõppu. Ta esitas avalikkusele sügavtrükitehnikas linnavaateid, mille tavaline informatiivne tähendus oli segatud ja muudetud lisatud märkide ja ruumi transformatsioonide kaudu. Urbanistlik, juba iseenesest vägivaldne keskkond muutus teistsuguse vägivalla kaudu tähenduseta ruumiobjektiks, pildiks, mille sisuta vormi eraldasid tähendusest mustad ristkülikud, jooned ja viidad. Okas nimetaski oma töid, mis olid sisuliselt suuremahuliste installatsioonide projektid, rekonstruktsioonideks. Siiski huvitus ta õige pea hoopis kaudsemast, abstraktsemast suhtest keskkonda, ning kasutades fragmente ja suurendusi oma fotodest ja filmidest, hakkas Okas 70.aastate teisel poolel välja töötama oma kunsti visuaalset grammatikat, võtete süsteemi, mis baseerub tähenduste ja märkide sünteesi ja analüüsi pideval vahetamisel ja asendamisel.


1970. aastate alguses avastas Jüri Okas maakunsti objektide loomiseks tühja Vääna liivaranna. Ruumi abstraktsus sundis panema märke – orienteerumiseks, mõistmiseks, oma reaalsustajuga eksperimenteerimiseks. Nendes liivaobjektides tajume kõike vastandite kaudu: märja vormitud liiva kaudu amorfset, tuule ja vee muudetavat rannaliiva, tehismaterjali jäikuse ja püsimise kaudu lagunevat liivaehitist, elava ja ajaliku inimkeha kaudu liiva ja mere ajatust. Maakunsti loomuliku jätkuna näitusesaalidesse jõudnud installatsioonides arendab Jüri Okas tähenduskihte edasi, lisades materjali erisustele urbaniseerunud keskkonna idee, selle eetika ja tavad. Suurejoonelistes objektides, mida ta esitas näitustele “Struktuur ja metafüüsika” (1989 – 1990), kasutas ta asfalti, killustikku ja neoonvalgust – märke läbinisti urbanistlikust keskkonnast, mida kunstnik tunneb ja on omaks võtnud. Pori Kunstimuuseumis toimunud isiknäitusel 1991) täitis ta suure saali heinapallidega, kuid loomulikult mitte romantilisest igatsusest looduse järele – kindlateks vormideks pressitud hein koos purustatud asfaldi ja neoonvalgusega näitab jätkuvat soovi tegelda korratuse ja korrastatuse ideega. “Väike moodsa arhitektuuri sõnastik”, mille esimesed fotod pärinevad aastast 1974, on Jüri Okase loomingu omamoodi filosoofiline kreedo. Jüri Okas on pildistanud üle 1000 hoone ja ehitise Eestis – stiilitut, veidrat, kohatut ja tihti hüljatud arhitektuuri. Nende ehitiste tegelik looja ja kujundaja on aeg, mis on andnud loa igale hetkevajadusele – nii on kinni ehitatud aknakaari ja raiutud seintesse uusi ukseavasid, lisatud ärkleid ja hiljem väljalõhutud tube, üksikud ja mõttetud tornid ja estakaadid täiendavad seda absurdset kolooniat, mille irratsionaalsus tuleb ratsionaalsuse liigsest aktsepteerimisest.


Jüri Okase pilk on küll irooniline, aga mitte liialt. Siingi saab temas võitu analüütik, sest nii saab ta esitada küsimusi arhitektuuri põhitähenduste kohta. Kaasajal võimalikult ambivalentseks muudetud reeglistikus on need küsimused eriti olulised. Mida see tähendab, kui räägitakse dekonstruktsioonist, inetusest, funktsioonist, metafüüsikast, ebaõnnestumisest, stilist jne. ? Siiski ei saa sõnastikku käsitleda metodoloogilise ettevõtmisena, jättes selle väljapoole filosoofilist huvi. Uurides ja püüdes mõista ruumi ja aja suhteid arhitektuuris, tegeleb kunstnik nende suhete kaudu ikkagi abstraktse ja tajule raskesti alluva ruumiideega. Ehitiste veidrus kuulub inimlike narruste hulka, samas tähendab kunstnikule narrus selle suhtelisuse projekteerimist ortodoksseks peetava mõistlikkuse foonile.


Nogu Jüri Okasel on oma kindel esteetika, nii on sõnastikul oma kindel eetiline alus. Ometi ei saa Jüri Okast seepärast käsitleda kui sotsiaalkriitilist kunstnikku. Tema ainekäsitlus on pealetükkimatult segatud absurditundesse ja sõltumatusesse.


Rõhutades Jüri Okase analüütilist lähenemisviisi, ei saa märkamata jätta kunstniku intuitsiooni ja tundlikkust tema loomingus. Ilma milleta olekski ju raske esitada küsimusi ratsionaalse – irratsionaalse, korra – korratuse, ilu – inetuse, jätkuvuse ja katkevuse kohta.


Sirje Helme tekst


Linke kataloogidele:


Jüri Okas cv


Jüri Okas 1995.a. raamat “Väike Moodsa Arhitektuuri Sõnastik”.


Kumu suur saal (07.04.-27.08.2017). JÜRI OKAS Retrospektiivne ülevaatenäitus 1970 -1996a. kunstiloomingust. Fotod Helen Melesk


http://www.evaldokasemuuseum.ee/okas/j_okas/index.html


Jüri Okas Installatsioonid 1976-96


NIMETA. Jüri Okas. Fotod 1971-1993


Esimene Jüri Okase monograafia, ilmunud 2000. aastal.


 


Graafika

Fassaad II - Jüri Okas
Fassaad II  
70 x 170 cm
€1540
Maastik II - Jüri Okas
Maastik II  
70 x 98 cm
€1540
Põhjarannik - Jüri Okas
Põhjarannik  
70 x 116 cm
€1540
Põld - Jüri Okas
Põld  
70 x 106 cm
€1540
Rekonstruktsioon PB I - Jüri Okas
Rekonstruktsioon PB I  
80 x 80 cm
€1540
Vagu - Jüri Okas
Vagu  
195 x 34 cm
€1540
Lõige - Jüri Okas
Lõige  
61 x 206 cm
€2310

Foto

VMAS-38 - Jüri Okas
VMAS-38  
70 x 106 cm
€1540
VMAS-1 - Jüri Okas
VMAS-1  
70 x 106 cm
€1540
VMAS-2 - Jüri Okas
VMAS-2  
70 x 106 cm
€1540
VMAS-3 - Jüri Okas
VMAS-3  
70 x 106 cm
€1540
VMAS-4 - Jüri Okas
VMAS-4  
70 x 106 cm
€1540
VMAS-5 - Jüri Okas
VMAS-5  
70 x 106 cm
€1540
VMAS-6 - Jüri Okas
VMAS-6  
70 x 106 cm
€1540
VMAS-7 - Jüri Okas
VMAS-7  
70 x 106 cm
€1540

Muu

Nimeta-2 (maakunst) - Jüri Okas
Nimeta-2 (maakunst)  
80 x 80 cm
€1540
Nimeta-3 (maakunst) - Jüri Okas
Nimeta-3 (maakunst)  
80 x 80 cm
€1540
Nimeta-4 (maakunst) - Jüri Okas
Nimeta-4 (maakunst)  
70 x 190 cm
€2310
Nimeta-5 (maakunst) - Jüri Okas
Nimeta-5 (maakunst)  
80 x 80 cm
€1540
Nimeta-6 (maakunst) - Jüri Okas
Nimeta-6 (maakunst)  
80 x 80 cm
€1540
Nimeta-7 (maakunst) - Jüri Okas
Nimeta-7 (maakunst)  
80 x 80 cm
€1540
Nimeta (maakunst) - Jüri Okas
Nimeta (maakunst)  
80 x 80 cm
€1540

Seotud näitused (avatud ja tulevased) Vaata varasemaid näitusi

Otsing ei andnud tulemusi