Miks keskendute galeriis just nendele meediumitele?
Võib-olla sellepärast, et need meediumid on mulle kõige südamelähedasemad ja inspireerivamad. Lisaks olen ise klaasikunsti taustaga ning kontaktide ja usalduse loomine kunstnikega on toimunud lihtsamalt, kuna tunneme üksteist hästi ja olen nende silmis usaldusväärne.
Galeristidena olete kindlasti kokku puutunud klientidega, kes soovivad soetada kunsti kodu sisustamiseks. Milliseid nõuandeid olete andnud?
Kliente kõnetavad lood teostest või siis kunstnikest. Need lood tekitavad äratundmisrõõmu, heaolutunnet või muud emotsiooni. Kunsti on maailmas palju, aga on oluline vahe, kas tegu on masstoodanguga või väheste eksemplaridega.
Kui teose taga on lugu ja seda on maailmas vaid mõni või lausa üksainuke, on see ikkagi midagi muud.
Ja on ka kliente, kes soovivad kunsti soetada konkreetselt investeeringu mõttes. Siis tekib pigem küsimusi, kas selle töö väärtus tõuseb või mitte, emotsioonid jäetakse üldjuhul siis kõrvale. Aga leidub ka kliente, kes ikkagi lähtuvad mõlemast koos, nii emotsioonist kui investeerimisvõimalusest. Nii et kliendid on väga erinevad ja vastavalt sellele tulevad ka soovitused ja vestlused ja ostud.
Klaas ja skulptuur on koduses keskkonnas kindlasti pretensioonikamad kui foto ja graafika. Kuidas mitmemõõtmeliste teostega koos ühte ruumi ära mahtuda?
Klaasikunstnikule on see võib-olla vale küsimus 🙂 See on mõeldamatu, et ei peaks mahtuma – ilusti mahub! Iga kunstiteos vajab ruumi või õhku enda ümber, olgu tegu klaasi, foto, graafika või maaliga. On muidugi hea, kui on võimalik suunata teosele ka spetsiaalne valgustus. Mõne skulptuuri puhul lisandub just valgusega varjudemäng ja tänu sellele saab teost enda kodus põnevalt ja erinevalt eksponeerida.
Siin kaunistavad seinu Tarrvi Laamanni ja Birgiti enda teosed
Millist tööd olete koju kaasa toonud? Ehk siis millist kunsti leidub teie enda kodus?
Õnneks päris nii meil kodus ei ole nagu ütluses, et kingsepal endal pole kunagi kingi jalas. Meie kodus leidub Toomas Kuusingu graafikat, Tarrvi Laamani monotüüpiad ja maal. Lisaks siis veel klaasikunsti, nii minu enda loomingut kui ka kolleegide omi. Lisaks veel kindlasti Tarbeklaasi, Lorupit ja enda loodud Veranda pokaalide seeria, mida laua katmise juures kaunistab Anni Arro lauanõude komplekt. Muidugi ei puudu ka meil seinast Temuri fotolooming. Väike algus on tehtud ja usun, et vaikselt tiksub juurde.
Kuidas olete need teosed valinud?
Tulles tagasi kunsti ostmise põhjuste juurde, siis meie lähtume rohkem emotsioonist, mitte investeerimisest. Näiteks kunstnikega koos olles või messil ja näitustel käies ning nendega vesteldes, kuulates nende lugusid ja vaadates nende töötamise viise, tekib side ja tunne, et vot seda ma soovin! Just üks selline teos, mis tehtud Tarrvi Laamanni performance’i raames, sai soetatud eelmisel aastal Art Vilniuse messil. Teine ost oli meil sellel aastal Rait Präätsa teos, vaikselt laotasin neid töid välja ja iga teos tekitas tunde: “oh seda tahaks”, võtsid järgmise: “ei, hoopis seda tahaks”. Kuna kahjuks kõike ei saanud endale lubada, valisime ühe meile mõlemale positiivseid emotsioone tekitanud skulptuuri välja. Muidugi eksponeerisime seda ka messil, see osutus kõige popimaks selfie-materjaliks.
Otsaseinas Temuri enda üks uusimaid töid, klaveri kohal Toomas Kuusingu oma ning selle peal Kaupo Kikkase ja Tarrvi Laamanni pisikesed pildid
Milline on üldse teie praeguse kodu lugu – kuidas sinna elama sattusite, kaua olete seal elanud, milliseid ümberkorraldusi teinud?
See on minu vanaema-vanaisa kodu, kus elasin ise ka palju lapsepõlves. Siin on mul väga palju emotsioone ja mälestusi. Vahel, kui aias istun, tuleb ette palju elavaid pilte ja meenutusi. Keskkond on väga palju muutunud. Kui ma olin väike, mängisin naabritega tänaval jalgpalli, väravateks olid vastastikku asuvad autoväravad. Nüüd, kui oma lapsed jalgväravast välja astuvad, peab vaatama, et auto alla ei jääks…
Millised on sinu esimesed mälestused kokkupuutest kunstiga?
On veel üks tore lugu, mida ma vahel meenutan seoses kunsti soetamisega lapsepõlves. Olin siis 15-16 aastane ja sattusin emaga proua Võerahansu koju. Kuna Johannes Võerahansu on maalinud palju Saaremaa ranna elu-olu ja meie enda juured on ka Saaremaalt pärit, siis oli emal kindel soov osta tema maal. Ega sinna niisama ei pääsenud, ikka ühe tuttava kunstniku kaudu. Ja siis, kui see kodu meile avanes, sattusingi nagu esimese vabariigi aegsesse salong-kohvikusse.
Kõigepealt kandis proua Võerahansu meile ette klaverikontserdi, samal ajal kui meie istusime ilusates vanaaegsetes tugitoolides, mille ees oli väike laud, kus pakuti meile kohvi, teed ja küpsiseid.
Tõeline salong-teatri elamus! No ja siis algas maalide valimine. Kui maal sai välja valitud, ei saanud me seda kohe kaasa võtta, vaid proua soovis näha, kuhu see läheb ja kus see hakkab olema, et veenduda, kas see teos meie koju ikkagi sobib. Seda protsessi mina enam ei näinud, aga maal on mul vanemate kodu seinal ja seisab tähtsal kohal. See on minu lapsepõlve elamus kunstiostust. Loodan, et selliseid tuleb veel. Respekt!
Praegu on sul viimaseid päevi avatud uus personaalnäitus HOP Galeriis, mille teemaks mässavad kärbsed. Mida nad sümboliseerivad? Kas ka teie kodus tuleb kärbestega mässamist ette?
See mäss sümboliseerib mässu eelkõige iseenda vastu, minu kui inimese, kes ei lase ju tegelikult väga kärbestel elada. Aga õnneks nad hetkel tulevad rahus… Nad sümboliseerivad rahu, aga see võib muutuda. Peaksime püüdma inimestena enda mugavustsoonist välja astuda ja arvestada endast nõrgematega või aru saama, et lisaks meile eksisteerib siin maamuna peal veel teisigi liike.
Kodus mässavad ilma tiibadeta kahejalgsed ja neljajalgsed rõõmsameelsed ja mässumeelsed olevused: lapsed, koer ja kass. See on pidev mäss ja olelusvõitlus, teineteise mõistmine, järeleandmine, endale kindlaks jäämine, murdumine, kahetsemine, rõõmustamine, naermine, lollitamine. Sellinne mäss on meil kodus.
Vaade Birgiti personaalnäitusele HOP galeriis
Fotod: Temuri Khvingija
