Luuletus 1 ja 2, 2023
Õli, lõuend
Võimalus osta teoseid ka eraldi, teose hind 3500 eur, huvi korral kirjutage info@noba.ac
Kunst, uni ja luule
Mareli Reinhold
Mis on ühisosa unel, luulel ja kunstil? Nad jagavad endas võimalust genereerida emotsioone, ideid ja kogemusi, seda kõike küll läbi eri väljendusvormide – läbi unenäo, läbi luule ja läbi kunsti saame uurida ja tunnetada seda, mis toimub meie sees ja ümber, lahti mõtestada iseennast ja teisi ning elada elusid, mis meist nii kauged tunduvad. Nagu kirjutas William Shakespeare “Hamletis”: “Surra, magada – muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt”, siis nii kunsti kui luule käes on võim teha paremaks hingepiin ja kõik need tuhat häiret ning sellega suunata ilule ja elule. Seda imelisem, kui luule muutub kunstiks ja vastupidi.
Paljud kunstnikud ja kirjanikud on seda ühist alust kasutanud võimsate kunstiteoste loomiseks, mis inspireerivad, esitavad väljakutseid ja ärgitavad mõtlema. (kunsti) Ajaloo ühtedeks kõige kuulsamateks näideteks on kahtlemata Salvador Dali sürrealistlikud (ja sh ka unenäolised) maalid, Edgar Allan Poe poeesia, millest osad jõudsid temani läbi unenägude või Paul Klee kunstiteosed, kelle üks seisukoht oli, et materiaalne maailm oli vaid üks paljudest inimeste teadvusele avatud reaalsustest. Kunst ja luule on mõlemad võimsad loomingulise väljenduse vormid. Kas eraldi või koos, on neil võime meid liigutada ja inspireerida viisil, mida vähesed teised meediumid suudavad.
Nii kunst kui ka luule käituvad kui peeglid -kes sinna sisse vaatab, peab leppima peegeldusega, mis teda vastu reflekteerib. Kunstinautlejat on Maarit Murka oma teostes enda sisse vaatama pannud juba varem (“Face Off”, 2013/2022), kuid antud teostega “Poem 1” ja “Poem 2” astub ta oma kunstikeelsest mugavustsoonist välja, maalides meie ette luuleread, mis on temani jõudnud kõige argimatel hetkedel. Nendel hetkedel, kui inimene laseb enda kaitsekilbi maha ja seisab iseeneses. Luuleread ei ole esitatud ranges vormis, vaid pigem kutsub vaatajat seiklusele, kus igaüks meist saab võnkuda just sel sagedusel kunstiteosega, mis parasjagu vajalik on. Seega, kui vaataja ootab antud teostes murkalikku figuurikäsitlusi, peab pettuma. Kui aga vaadata neid seistes selles samas iseendas, vaadates peeglisse, nähes lugusid, mida luuleread jutustama hakkavad… Siis koorub lahti maailm, mida siinsed kirjaread ei suuda ega üritagi hoomata.