Hanging Limp, 2026

Lepapuit, roostevaba teras, MDF.

Kui C. Collodi avaldas 1883. aastal „Pinocchio seiklused“, saavutas raamat peaaegu kohe suure populaarsuse. Osalt seetõttu, et käsitles olulisi küsimusi, mis kaasnesid noorte itaallaste kolimisega tööstuse arenedes suurematesse linnadesse.

Vastupidi levinud arvamusele ei leidnud nõiutud puuhalgu Geppetto, vaid kohalik puusepp meister Antonio, kes tahtis sellest lauajala teha. Kui Geppetto tutvustas talle oma uut äriplaani – hakata nukunäitlejaks ja mööda maad lastele etendusi anda –, loovutas Antonio talle vallatu puuhalu, millest tal oli juba kõrini. Ühe naabrikülaskäigu jooksul andis halg äkilise loomuga Geppettole põhjust koguni kaheks järjestikuseks kakluseks.

Väikest marionetti valmistades kaotas vaene mees Pinocchio nina kallal kannatuse, jättis selle ebaproportsionaalselt pikaks ja asus nuku teiste kehaosade juurde. Niipea kui elustunud keha sai toimivad jalad, kadus see lõpetamata kujul maailma avastama.

Pikast ninast sai Pinocchio peamine tunnus. Looja oleks selle justkui haaramiskäepidemeks jätnud, aimates nuku taltsutamatut loomust. Nina võimaldas ümbritsevatel teda kontrollida, muutes tema sõnad ja teod läbipaistvaks ning sundides teda kohe oma otsustega silmitsi seisma.

Isegi sellise silmapilkse moraalimõõdiku abiga lõpeb algne lugu Pinocchio poomisega puu otsa. Seda teevad Rebane ja Kass, kes olid ta varemgi õnne teelt kõrvale meelitanud. Selles loos langeb Pinocchio maailma püünistesse – ahnuse ja pettuse ohvriks. Ta jääb imeks, mis tahuti rutakalt, mõtlemata tagajärgedele, mida toob ime kasutamine tavalise puuhalu asemel oma esimese loomingu materjalina.

Ometi on lool ka teine lõpp. Selles saab marionetist elava maailma osa. Selle asemel et viimase hingetõmbega isa hüüda, vaatleb ta oma endist keha, mis istub elutult toolil, käed lõdvalt rippumas.