tihik, 2026

töödeldud metallvardad

Helisedes purskan sulle ja talle ja neile. Olen nii väike, nii tilluke ma, siin suurel avaral laval. Ees laiub määramatu publikuhord, keda ärevalt silmanurgast kiikan. Nende keskendunud pilgud ja teravad kõrvad, need ammutavad iga poognatõmbe-sõrmejooksu tagajärgi. Ainiti nad jälgivad, kuidas olen nii pisike, kuidas heli nii suur, nii võimas, kuidas mustvalge muutub minus värviliseks, kuidas olen kõlakast, sellele helidekogule… Kuid see imepärane muusika, see saab rikutud, kui teen vale tõmbe, kui elan liiga kaasa, kui ma ei ela piisavalt kaasa, kui mu käed on higised, kui need on liig kuivad, kui poognad lähevad sassi, kui ma seisan vales kohas, kui ma unustan järgmise lõigu, kui ma unustan järgmise käigu, kui ma ei reageeri piisavalt kiiresti, kui ma reageerin liig kiiresti, kui mu seelik pole päris põlvedeni, kui mu kingad pole piisavalt läikivad, kui mu küüned on lakitud, kui mu küüned on liig näritud, kui ma ei hinga piisavalt, kui ma hingan liig palju ja valel ajal, kui mu kummardus pole piisavalt sügav, kui mu kummardus on liig sügav, kui mu nägu on liig elav, kui mu nägu on liig tuim, kui… Mul on niigi vähe ruumi. Niigi vähe ruumi selles saalis. Olen nii üksi kõigi nende pilkude keskel. Nii üksi, lavaluubi all. Ja kinni selles nähtamatus ringis, selles sätitud lavastuses, kus siirus on kammitsetud sõnatute konvensioonide poolt.