Digimaaliseeria "Me tuldud tee", 2023

Graafikalaud, Adobe Photoshop

Selle digimaaliseeriaga soovisin ma luua visuaali inimesest sensoorse puuduse paagis, mis selle asemel, et vaatajat vannitäite soolasesse vette visata, uurib inimest kui rahutut avastajat, seda rahutumat, kui palju vähem on tal võimalik teha seda, milleks ta arenenud on: ellujäämiseks. Kui infomüra on lakkamatu, maailm värve täis, ning valikuhalvatus lahustab inimesest iseenda, siis pöördub inimene pioneeride ja avastamise ajastu fiktsiooni ja ajalooliste käsitluste poole: mehed, naised, kes kalgi ja vaenuliku tundmatuse poole püüdlesid. Ma elan bioneuroloogilise hälve, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, seega, kui igapäevane digitaalne ja analoogne müra võivad tervele inimesele katsumuseks osutuda, siis minu jaoks on iga uus päev ja öö raevukas põrgu. Leidsin siis, et suudan keskenduda, kiiresti mõelda vastupidada mitte karmide tingimuste kiuste, vaid nende tõttu, kui nädalateks tundrasse ja koledamatesse kohtadesse matkale lähen. Pildiseeria ja sellega kaasneva tekstiga soovisin ma hõõguvat sütt suurde, kahvatusse külma heita ning näha, kas neist saab tolm või teemant. Mõlemad on head. Materjal transformeerub suure pinge all – taaskäitlemine uuesti ja uuesti kuni universumi külma ja pimeda lõpuni. Seda temaatikat käsitlen isikliku tähendusega töödes tihti: põgenemine kuhugi ebamugavasse ja hirmsasse kohta, et käivitada inimeseks olemise tsükkel selle asemel, et kaasaegse maailma urbanistlikkus ja informaatilises mugavuses manduda seni, kuni enam isegi ei tea, mida tahta peale selle, et keegi inimest näeks ja tunnustaks. Asjad, mis muutuvad kasutuks ja ebahuvitavaks siis, kui inimene irdub kaosest ja siseneb tühjusesse – need kaks on õed, aga kindlasti mitte kaksikud.

Lisainfo