18:25, 2022

Õli lõuendil, klaas, vitraaž, vineer, teoste suurus ei ole täpne.

Tegu on hapra tervikliku teosega, mis püüab kokku võtta inimese piirilkõndi, milles tärgatakse uude ellu. Teos “18:25” on kogum mälestusi, mis inimese keha ja käe kaudu otsivad taaskordselt puhkavat elulisust hetkedest, mis kadunud. “18:25” mängib inimeseks olemise paradoksaalusega mälu, fantaasiate ja ihade sulandumise näol. Teos põimib endas maale lõuendil, klaasi vitraažidena ja puitu kui toekat vormistust – kogumiku sõlmijaks on haikud, mis lõuendil ja klaasil. Tervikteose lõplik püüd on pakkuda kogejale äratundmist, segadust ja armastust. Kuna inimestena elame endite elu etappidena, siis “18:25” on isiklik sulam kogemusest, mida sõnadesse ei pane – seda saab vaid taasluua lootuses, et olnu on päris ja tulev on..

Rohkem infot