„Isal oli selline tore fantaasia, et arvatavasti on juba praegu loodud esimene eesti kunstiteos, mis kunagi maksab miljoni, kuigi me veel ei tea, mis teos see täpselt on,“ meenutab Sandra Villu Jõgeva sõnu. Ta on pidanud ka selgitama, miks on tema ema, Malle Leisi töid müüdud kallimalt kui teise kohaliku oksjonitähe, Olev Subbi omi: „Malle kuulub koos mitme teise nimega maailma kunstiajalukku, tema teoseid on 14 muuseumis ja 40 kogus üle maailma, sealhulgas Kreeka rahvusmuuseumis Thessalonikis ja Norton Dodge’i kollektsioonis USAs, mis on kaks suurimat avalikku nõukogude mitteametliku kunsti kollektsiooni Venemaa ja Eesti omade kõrval.“
Sandra leiab, et tema ema on osa suuremast paradigmast, olles loojana tegutsenud paradoksaalses olukorras, kus kunstnikud olid korraga nii põranda all kui põranda peal. Vastupidiselt laialt levinud arusaamale ei pidanud Nõukogude Eestis olema tingimata sotsialistlik realist, et saavutada positsioon ja teha näituseid. Malle Leisi kõige viljakam loomeperiood oli 60ndatest 90ndateni. Sel ajal oli kunstnikel võimalus end oma erialale pühendada ja teha seda täiskohaga. „Kuigi pakkumisi oli, ei olnud Malle näiteks kunagi kuskil õppejõud, sest ta tahtis kõige paremat päevavalguse aega kasutada maalimiseks.“
Tol ajal ei müüdud töid otse ateljeest – see oli keelatud – vaid Liivalaia tänaval asunud ametlikust kunstisalongist, mistõttu ei puutunud kunstnik kokku ka klientide võimalike küsimustega selle kohta, kui palju mingi töö tulevikus maksta võiks. Sandra mäletamist mööda ei arutanud tema vanemad ka koduseinte vahel otseselt oma tööde väärtuse üle, kui välja arvata toosama mõtisklus juba praegu loodud ja tulevikus miljoni maksva eesti kunstiteose teemadel Villu Jõgeva 70ndates eluaastates.
Kui sa omal ajal tegutsed ja lood, siis sa ei mõtle sellele, mis see kõik 50 aasta pärast maksab.
„Selle perioodi klassikute teosed peaksid maksma tegelikult veelgi rohkem,“ ennustab Sandra siiski ning põhjendab: toonaste autorite stiil oli selgelt eristuv, nad moodustasid teatava vaakumis eraldi skeene, mida võis mõneti võrrelda Moskva avangardistidega, kes tegutsesid tõepoolest põranda all – moskvalaste ja teatud Tallinna kunstnike vahel, kelle hulgas oli Malle Leis, oli ka tihe suhtlus, oldi omavahel väga hea sõbrad ning käidi sageli üksteisel külas. Lääne kunstis ei olevat sellele analooge, mistõttu on tegu olulise ja haruldase osaga mitte üksnes Eesti, vaid kogu maailma kunstiajaloos. Ta ei imesta, et hinnad tõusevad, äsja müüdud tööd polevat sugugi kõige kallimad, sest oksjonitele jõuab veelgi hitte 80ndatest. „Need on alles pungad!“
Peeter Alliku “Konn”. Foto: NOAR
Viimasel ajal on kunstiturul tekkimas nõudlus aga Peeter Alliku järele – kas teda võib nimetada kunstiklassikuks või kaasaegseks kunstnikuks? Sandra arvab, et mõlemat. „Tema teosed on praegu kohutavalt odavad, aga ma arvan, et see muutub, arvestades tema rolli kunstiajaloos. Teda osta on kindlasti investeering, olen ostnud ühe tema teose ja kavatsen osta veel.“ Teise kaasaegse, investeerimist vääriva autorina toob Sandra välja Katrin Piile, tema töö mahukuse, andekuse, oskused ja kontseptuaalse mõtlemise. „Osad tema tööd on lausa ikoonilised. Samuti varane, 10-13 aasta tagune Piile on huvitav, särav nagu tänagi, aga teistmoodi särav.“
Sandra viitab veel oma USA kunstimänedzerist tuttavale, kelle arvates on tavaline, et kui börs langeb, siis kunsti hakatakse rohkem ostma. „Mul on selline tunne, et investor on harjunud, et tema raha kasvab, ta tahab näha tõusu, ja kui see tavapärasel moel ei toimu, siis ta otsib selleks uusi võimalusi, investeerib millessegi muusse. Teine variant, et inimestel on olnud nüüd rohkem aega omaette olla ja mõelda olulise peale ning kunst on üks olulisemaid asju maailmas.“ Väga paljud inimesed on käesolevatel aegadel ära teinud midagi, mis varem on tegemata jäänud, mõtiskleb Sandra, kes ise kirjutas vahepeal valmis uue meelelahutusliku romaani, milleks muidu poleks aega jäänud.
Miks üldse investeerida pigem kunsti kui aktsiatesse või kinnisvarasse? Kristiina nõustub oma vastuses varemgi ajakirjanduses kirjeldatuga: juba sajandeid tagasi oli jõukama elanikkonna seas levinud mõtteviis, et vara kindlustamiseks tuli seda hajutada: kolmandik sellest paigutati kunsti, kolmandik kinnisvarasse ja ülejäänud kulda või aktsiatesse. Seega tasuks need variante kombineerida.
Kindlasti ei too kunst nii kiiret ja suurt tootlust kui kinnisvara ja aktsiad, kuid õigete autorite ja teoste valiku korral on ka riskid minimaliseeritud.
Ta toob välja ka teise turuloogika, mille kohaselt määrab investeeringu mõttekuse nõudlus: mida rohkem kogujaid soovivad üht või teist teost saada või mida haruldasem on selle autor, seda väärtuslikumad on ka teosed ise. Tänane olukord maailma kunstiturul näitab, et professionaalse klassikalise kunsti väärtus igal juhul kasvab, mitte ei kahane.
Kristiina 20 aastane kogemus galeristina näitab, et 90% inimest ostavad kunsti rohkem iseenda rõõmuks ehk seda, mis lihtsalt meeldib. Sageli uurivad kogujad enne galeriisse tulekut ise kunstniku tausta ja teoseid, nad otsivad pildiga emotsionaalset sidet, kuid peavad siiski silmas, et ostetud teosel oleks väärtus ka tulevikus. „Tihti arutleme koos, kui palju autor tulevikus võiks väärt olla, ja võrdleme ühe autori erinevaid teoseid, sest iga kunstniku loomingus on erinevad etapid ja selle edu sõltub paljudest faktoritest.“ Sarnaselt Sandrale leiab Kristiina, et mõned autorid või nende teosed on täna pigem alahinnatud. „Soovitan jälgida üht või teist kaasaegset kunstnikku, kelles näen potentsiaali ja kellel võiks olla suur tulevik. Väga oluline on noore kunstniku isiklik ainulaadne käekiri, oma stiil.“
Katrin Piile “Skulptor modelleerimas minu portreed”. Foto: NOAR
Kunstiklassika on oksjonitel mõnevõrra populaarsem kui kaasaegne kunst. „Pallase koolkond on loomulikult hinnatud ja kindlam valik. Otsitakse kunstiajaloo tippe: Villem Ormisson, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Karl Pärsimägi jne. Nende teoseid liigub väga vähe ja nende väärtus ajas ainult kasvab.“ Kristiina toob välja ka 60ndate ja 80ndate perioodi ning eriti hüperrealistlikus stiilis valminud teosed, mis on pigem muuseumi- ja erakogudes. Kuid investeeritakse ka kaasaegsesse kunsti ning on näha, et mõne autori teosed maksavad varasemaga võrreldes juba täna rohkem. Ning nagu eespool öeldud, ostetakse seda, mis endale meeldib.
Investeering kunsti on kindlasti investeering emotsioonidesse!
Malle Leisi kunsti müügiedu viimasel galerii Vernissage oksjonil põhjendab Kristiina mitmeti. „Esiteks oli Malle Leis väga huvitav ja andekas kunstnik, tema maalid on ka praegu väga ajakohased. Seal on kõik paigas, nii vorm, motiiv, tehnika, kompositsioon kui ka värvid. Tema tundlik ja elegantne looming sobib suurepäraselt inimeste kodudesse ja toob positiivset energiat.“ Oksjonil müüdud teosed olid kõik erinevad ja erilised nii motiivide valiku kui perioodi tõttu, kogujatel oli võimalus näha ühe oksjoni raames ühe kunstniku loomingulist kulgemist ja arenemist kolme kümnendi aastate jooksul.
Kõige suurema hinnahüpe tegi neist kõige hilisem, 1994. aastal maalitud „Sukmiti aed“ – 11 000 eur alghinnalt 31 500 eur haamrihinnani. „Teosel on kujutatud kunstnik Sulev Sukmiti ja tema tütre Killu koduaed Rästa tänaval Lillekülas, mis jäi Malle Leisi ateljee lähedusse Nõmme teel. Malle Leis on eeslinnamiljööst teinud mitmeid maastikke, eeskätt härmas puudega talviseid vaateid õhtupunas. Tema hõrk esteetika kätkeb endas ka nostalgiat kaduva loodusläheduse järele kaasaegses linnas.“ Oksjonipublik näitas kõrget huvi ka teiste oksjonil osalenud Malle Leisi tööde vastu, millest varaseim, aastatel 1961–1963 valminud töö „À la Lepo Mikko“ oli autori austusavaldus oma õpetajale Lepo Mikkole, tuli enampakkumisele alghinnaga 3 900 eurot ning müüdi haamrihinnaga 10 250 eurot. „Mitte iga Malle Leisi maal ei ole suuteline sellisteks hüpeteks, temagi teoste eraldiseisvad väärtused sõltuvad mitmetest faktoritest,“ võtab Kristiina tulemused kokku, valmistudes vaikselt rakendama investeerimist vääriva kunsti retsepti juba järgmise, kevadise oksjoni jaoks Vernissage galeriis, kus tegeletakse kunstinäituste- ja oksjonite korraldamisega juba alates 2006. aastast.
Malle Leisi „À la Lepo Mikko“. Foto: Vernissage
