Kunstiajaloolasena oled kirjutanud artikleid, tõlkinud ja toimetanud raamatuid, töötanud teaduste akadeemias teadurina ja Euroopa Liidus Eesti kultuuri esindajana, täna tegutsed kaasaegse kunsti kuraatorina Tallinna Kunstihoones. Milliseid erinevaid perspektiive kunstile need erinevas rollid erinevate institutsioonide juures on sulle andnud? Pead sa ennast rohkem teoreetikuks või praktikuks?
Kõik, mis on külge ja mällu jäänud, on midagi õpetanud: materjali kogumist, kirjatükkide kokkupanekut ja üldistamist, näituste korraldamise logistilist poolt, ruumiga arvestamist, kunstnike eripära ja kokkukõla märkamist… Pean end pigem praktikuks, küllap.
Oled ühes hiljutises intervjuus öelnud, et „praegu on väga vaba aeg selles mõttes, et me ei tea mida eelistada“ ja „kõik on jäetud inimese enda otsustada“. Sellega sa viitad tagasi nõukogude perioodile, kus see ilmselgelt nii ei olnud ning igasugune alternatiivsus, ka kunstis, oli värskendav. Kui võrdled enda teadlase ja kuraatoritööd toona ja nüüd, mis on läinud lihtsamaks ja mis keerulisemaks? Kui alternatiivsus ei ole enam uudne, siis kas meil on üldse midagi uudset publikule pakkuda või ise avastada?
Uudne on jätkuvalt vahetu, mitte vahendatud usaldus kui eeldus kunsti vastuvõtmiseks. See paljastab halastamatult meie taju ja otsustusvõime eelised ja puudujäägid. Ja jätab kunsti külge need, kes on suutelised teoseid läbi omaenese elamuste ja arutluste filtri järele katsuma, need, kes on uudishimulikud ja mõistmisealtid – lootustandva vähemuse.
Kui väljal on kõik platsis – nii süvitsiminek kui laienemine, siis ühte võib teisele alternatiiviks pidada. Aga kui võtta mõlemat kui ühe maailma erinevaid ilminguid, siis jah – alternatiive ei ole.
Näituse “Olge te hoitud ja armastatud” suure saali vaade
See intervjuu oli seotud ka sinu kureeritud mängu-teemalise näitusega „Me käime korraks ära, teie mängige“, mis pidi jääma kunstihoones viimaseks näituseks enne remonti minekut. Mitmed kaasaegsed filosoofid räägivad mängulisuse olulisusest täiskasvanuelus. Kuidas väljendub mäng kuraatoritöös kui sellises? Kas autoreid ja nende teoseid – eriti grupinäituse puhul – võib vaadata samuti kui „mänguasju“, legoklotse, mida lõpututes kombinatsioonides kokku panna?
Jah ja ei. Jah, kuna mäng avab võimalusi, ja ei, kuna vastutus piirab ja suunab võimalikult eheda sõnumi poole, mis poleks manipuleeritav.
Mõned aastad tagasi leidis kunstihoones aset ka rahvusvahelise koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta! peanäitus. Kas noored kunstnikuhakatised mängivad kuidagi teisiti kui täiskasvanud kunstnikud?
Eksperimenta! geograafiline ja vanuseline haare oli väga lai, see oli suunatud noortele 14 – 21 eluaastani, just sellele kõige raskemale vanusegrupile, kelle jaoks pole suurt midagi leida ei kirjandusest ega muudest kunstidest, ja kes on iseenda määratlemisel valulised. Terasemad ja vanemad sukelduvad täiskasvanute maailma poolt pakutavasse, ja püüavad selles orienteeruda, nende probleemid on siis ka täiskasvanuile sarnasemad, nooremad on liigutavalt lapsemeelsed. Palju sõltub siin eakaaslastest ja õpetajatest. Moskva kaasaegse kunstihariduse pedagoog Nikolai Selivanovi poolt juhendatud noorte uurimuslik projekt “Berliini vanakraamiturg. Võimalik minevik” ja tema näituse ajal antud töötuba olid intellektuaalselt ja emotsionaalselt väga nõudlikud, käisid paljudele üle jõu.
Ometi olid need sõltumatu mõtlemise ja harituse võrratud stimulaatorid. Mul on väga kahju, et Eksperimentat! enam ei toimu.
Näitus “Laine parketil”. Peeter Ulase samanimelised pehmelakid
Mainitud mängu-teemalise näituse pealkirja esimene osa „Me käime korraks ära“ viitas kunstihoone ajutisele ümberkolimisele. Milliseid emotsioone see sinus tekitab?
Kõhedust, põnevust ja uudishimu, ühisosa leidmise võimalust.
Millised kunstihoones kureeritud näitustest on sulle isiklikult kõige kallimaks saanud ja miks?
Minu enda meelest olid õnnestunud ja olulised näiteks Dénes Farkasi, Tõnis Saadoja ja Jevgeni Zolotko ühisnäitus „Olge te hoitud ja armastatud“ kunstihoones ning Peeter Ulase, Villu Jaanisoo ja Maria Metsalu ühisnäitus „Laine parketil“ kunstihoone galeriis. Mõlemad õpetasid mulle palju nii elu kui kunsti kohta mingil kontsentreeritud, väga intensiivsel moel. Olin tänulik, kumbagi puhul erinevalt, aga väga tänulik.
Näituse “Laine parketil” seinatekst
