Näitused avatakse 10.märtsil kell 18.00. Avamisel on oodata üllatusi ning kingitust Tartu kunstimuuseumile.
Tartu Kunstimaja suures saalis lendleb Aili Vint näitusel „Kapriisid” erinevate meediumide vahel elu tujude ja kapriisidega, viies vaatajad hetkega füüsilisest maailmast ebareaalsusse. Ruumi jääb ebalevalt hõljuma vaid pingesõnum füüsilise reaalsuse ja ebareaalsuse salasuhetest, kus tuttav kohalolekutunne vaheldub pidevalt empiirilise, ruumist äralendamise tundega.
Enn Põldroos räägib väikeses saalis isiknäitusega “Olukorrad” ainulaadsetest hetkedest elus, hingelistest torkeaistingutest, mis avavad ukse kõrgema reaalsuseni. Kunstnik loodab, läbi huumori, et tegemist ei ole ainult torgetega näppu.
Monumentaalgaleriis ütleb sõna sekka noor kunstnik Ede Raadik, tuues näitusel “Mina ja minu kujuteldavad sõbrad” vaataja ette mõttemängud illusoorsete nägudega põllukividel.
Täiendavalt näituste kohta
Aili Vint pole jäänud peatuma traditsiooniliste meediumite juurde, vaid oskab kasutada ka kaasaegseid lahendusi. Nii on näitusel tema hüperrealistlike merede, abstraktsete maalide ning meelelise graafika kõrval kindel koht ka kohaspetsiifilistel installatsioonidel. Varietas delectat (lad k. vaheldus pakub lõbu)
Sel moel näitusel „paari pandud“ töödevaheline pinge on esmapilgul nähtamatu, kuid võimendab täiesti eri laadis ja suuruses ning eri materjaliga tehtud tööde mõjujõudu. Taoline käsitlus võimaldab viibida füüsilise reaalsuse ja ebareaalsuse piiril siis, kui tuttav kohalolekutunne vaheldub empiirilise, ruumist äraolemise tundega.
Saab selgemaks seegi, miks inimene tunneb uskumatut tõmmet merega. Eks ulbi meiski samasugused lainetavad, aina korduvad ja erutavalt segased tujud ning kapriisid nagu mereski.
Aili kommenteerib mänguliselt: “Mu pildid juba praegu elevil. Nad mul ju nii edevad! Küll näete, kui väga nad naudivad teie tähelepanu!“
Lisaks peidab näitus endas ka saladust, aga see on üllatus nii publikule kui Tartu Kunstimuuseumile.
Enn Põldroosi isiknäitusel “Olukorrad” on eksponeeritud tema uusim looming, millega kunstnik alustas peale viimast piibliteemalist näitust 2015.aastal. 15 maalist koosnev seeria moodustab ühtse kontseptsiooni, mida kunstnik ise kommenteerib järgmiselt:
“Parimatel päevade võib meiega juhtuda, et midagi kogetust, nähtust või kujutletust tekitab kusagil hinges hetkeks erilise torkeaistingu. Meid ümbritsevasse kilesse (mille olemasolu me igapäevaelus ei märkagi) oleks nagu torgatud mikroskoopiline ava. Väike küll, kuid piisav, et selle kaudu kanduks meieni aimdus mingist teisest, mine tea, vast koguni kõrgemast reaalsusest või tõest. Hetk peab tõesti eriti õnnelik olema, kui me suudame anda sellele kogemusele ka nime. Harilikult jääb meisse vaid püsima teadmine millegi olulise olemasolust – mis juba iseenesest on kingitus. Neid torkeid olen püüdnud registreerida. Võimalik küll, et olen teinekord torganud vaid endale näppu. Kuid loodan, et ka need on ausad torked.”
Selliste legendide kõrval astub Monumentaalgaleriis oma esimese isiknäitusega noor kunstnik Ede Raadik, kes eksponeerib näitusel “Mina ja minu kujuteldavad sõbrad” 2015. aastal valminud digitrükis teoseid. Ede teosed tegelevad inimese aju kalduvusega näha tähenduslikke kujundeid juhuslikes ilmingutes, mida omakorda võimendab madala kvaliteediga pildimaterjal.
Mil määral on võimalik hoiduda vaadeldava objekti mõjutamisest? Seda nii füüsilisel kujul kui ka inimesele omasest ületõlgendamisest ja ennatlikest järeldustest, mille eest, nagu ajalugu näitab, ei ole kaitstud ka oma ala spetsialistid. Nägemismeele kaudu saadav info jõuab tõlgendavasse inimajju, millel on juba omad ootused nähtava suhtes. Evolutsiooniliselt on meie jaoks kõige olulisem ära tunda nägu ja selle atribuute, mille tõttu näemegi kõige sagedamini illusoorseid nägusid. Sellest lähtuvalt on kunstnik kindla süsteemi järgi sihipäraselt vaadelnud ja kaardistanud põllukividel olevad „inimnäod”.
Valikuga kunstnike loomingust saab tutvuda ja teoseid osta ka NOAR.eu kunstikeskkonnas.
