Kui vana sa olid, kui pildistama hakkasid?
Mäletan väga selgelt hetke, kui pildistama hakkasin. Käisin muusikakeskkoolis – mängisin klarnetit, laulsin poistekooris ja olin väga aktiivne. Mul oli kindel soov kooli kõrvalt natuke tööd teha ja taskuraha teenida, tahtsin end hästi varakult „pärismaailma“ sisse integreerida.
Ühe minust vanema poistekoori laulja kaudu saingi võimaluse minna kooli kõrvalt tööle Eesti digimaailma nö edulukku, Microlinki nimelisse firmasse, kus ma kirjutasin väikeseid lugusid ettevõtte siseveebi. See omakorda viis võimaluseni kasutada artiklite ilmestamiseks üht Eesti esimest digikaamerat. 0,3 megapikslise kaameraga suur must klots, ühegi ekraanita, kuid ärme unusta, et sel ajal polnud kui mu klassivendadel veel e-posti aadressegi.
See digitaalne fotokas oli minu jaoks totaalne maagiamasin, võludes mind täielikult, ja pärast seda ei ole mu elus olnud ühtegi igavat päeva.
Kui olin juba natuke pildistamist proovinud, ostsin esimese filmiga fotoka ning katsetasin ilmutamist ja pimikutööd. Professionaalselt ei ole ma seda kunagi ära õppinud, kuid sain selle piisavalt selgeks, et selle maagiast osa saada.
Keskkooli lõpuks oli fotohuvi juba suur, kuid armastus muusika vastu, mis on minu jaoks kõrgeim kaunite kunstide seas, ei olnud kusagile kadunud. Nö tagasilöök tuli muusikaakadeemias, kui mind tabas totaalne motivatsioonikriis. Tegin raske valiku – kahte jumalat ei saa teenida – ja otsustasin vahetada klarneti kaamera vastu. See ei olnud lihtne otsus, kuid teatud poeetilises mõttes olen ma jäänud ikkagi muusikuks, minu instrumendiks on kaamera.
Ma ei ole oma otsust kahetsenud – oleksin ma valinud muud moodi, oleks tühi koht hinges jäänud teise koha peale. Sa võid ükskõik kui palju muusikat nautida, muusika sees olla ning muusikuid pildistada, kuid ise muusika tegemisega võrdset kogemust on siin maailmas väga keeruline leida. See võib kõlada esoteeriliselt, kuid oma hinge otseselt helisse tõlkimine õhu võnkuma panemise kaudu on midagi imelist ning fotografeerimine, ükspuha millisel tasemel, ei ole sellega kindlasti võrdne.
“Sisekosmos” Foto: Argo Argel
Muusika peegeldub su loomingus ja töös väga tugevalt, oled tuntud klassikalise muusika artistide portreede poolest.
Jah, muusika on siiani jäänud mulle väga oluliseks ja siin on mitmeid tahke. Võib-olla esimene on muusikute portreede pildistamine. Muusikutega töötamine on minu jaoks ennekõike muusikamaailma sisse kuulumine – enamik mu sõpradest on muusikud ning seltskonnas on juttu pigem muusikast kui kujutavast kunstist.
Ma tunnen, et mul on palju rohkem arvamist muusika kui kujutava kunsti kohta.
Ma ise leian, et see on üks väga suur pluss. Kujutava kunsti puhul on üks suurtest ohtudest kopeerimine – vahel toimub see teadlikult, vahel alateadlikult. Me pole keegi selle eest kaitstud, aju lihtsalt töötab niimoodi. Aga kui sa ammutad inspiratsiooni pigem muusikast ja kirjandusest ning sinu enda meedium on kujutav, siis käib looming läbi teatava tõlkemehhanismi ja seega ei lähe sa ka alateadlikult kellegi teise tööd uuesti ümber pildistama.
Mulle on väga oluline muusikaline inspiratsioon. Inglise keeles on väljend „Once musician, forever musician“ – kui oled muusikas „sees“ ja su ümber on muusikud, siis see ongi su olemus. Kuid see, et muusikast sai minu jaoks töö, on minu jaoks väga eriline. Kulus pea kümme aastat, kui ma pildistasin sündmusi, kommertsi ja suvalisi asju, enne kui tekkisid esimesed välismaiseid muusikutest kliendid, millest omakorda kujunes välja karjäär. Klassikalise muusika muusikute portreteerimine on nišivaldkond, sellega tegelevaid fotograafe on maailmas väga vähe.
Kaupo Kikkas. Schumann Quartet
Mil moel erineb sinu jaoks portreede pildistamine avarate loodusvaadete jäädvustamisest?
Ühel puhul töötan ma modelli ja ilmega ning sel fotol on kindel eesmärk. Ei saa öelda, et ma oleksin selliste tööde puhul vaba, alati on piirid. Kui on olemas klient, kes töö eest maksab, tuleb arvestada ka eesmärgi ja ideega.
Vaba loomingu puhul olen aga sõltumatu ja toimetan väga ohtlikul pinnasel – sa ei tea tegelikult, et mis see on, mida sa teed, mis sellest kõigest saab ning kas see on midagi väärt. Kuid sa uurid ja proovid ja katsetad. Pildistamise järel ma vaatlen ja testin enda peal, kas tehtu tekitab minus mingit emotsiooni. Ja väga tihti võtab see vaatlemine ja filosofeerimine aega aastaid, ilma naljata, et leida enda sees vastus, kas üks või teine projekt kõlbab kuhugi, ja kui jah, siis kas see on valmis või tuleb edasi töötada. Võibolla vaba loomingu juures ongi see kõige keerulisem küsimus.
Kui vaadelda fotograafiat ja maalikunsti, siis üksikut maali võib vaadelda kui tervikut, kuid foto puhul on see harva nii. Fotokunsti puhul on vaja luua seeria ning selle komplekti kokku noppimine on keeruline ja pikk protsess. Sellest, kui tööd üksikuna toimivad, on foto puhul vähe, need peavad kokku jutustama loo.
Kui kujutava kunsti teiste suundade puhul saab kunstnik luua oma teose nullist, siis fotograafia peab üles pildistades alati lähtuma juba olemasolevast materjalist – ma arvan, et see on fotograafia puhul kõige raskem aspekt.
Muusikute portreteerimist saab mõneti võrrelda ka illustreerimisega: illustratsioon võib olla kui iseseisev kunstiteos, kuid sageli on see sõltuv loost. Vabaloomingu puhul aga selline sõltuvus puudub.
Mai keskpaigani on avatud Fotografiska Tallinnas sinu näitus „Sisekosmos“. Räägi veidi, kuidas see väljapanek sündis. Kui kaua selliste kõnekate näituste ettevalmistamine aega võtab?
„Sisekosmos“ on viimase nelja aasta suurim näituseprojekt, sellele eelnesid „Ansel“, „Saja lugu“ ja „Treescape“.
Näituse ettevalmistamine ja sellele kuluvat aega saab vaadelda kahest perspektiivist. Esimene on pragmaatiline vaade. Uut näitust kokku pannes töötad sa tegelikult tundmatuga, mis ei anna sulle mingit elulist tagatist – see tähendab loometöö ajal pead tegema ka teistsugust tööd. Minu jaoks tähendab see tööd muusikutega ja õpetamist, mis ajalises mõttes annab kokku pea täisajaga töökoha. Teinekord ma ironiseerides ütlen, et eesti kunstnikud on nagu hobikunstnikud, pea kõigil on vaja igapäevase leiva teenimiseks teha suhteliselt suure koormusega midagi loominguvälist. Kuid võibolla siin valitseb isegi tasakaal – elu ei peagi liiga ilus olema ja ei peagi saama täielikult oma kunstiloomingule pühenduda. Kuigi ma arvan, et kõik, kes me kunsti teeme, tahaks seda.
See selgitab ka, miks venivad teinekord näituste ettevalmistamised viie-kuue aasta peale – kiiremini ei ole võimalik kõiki rahalisi ja ajalisi vahendeid kokku saada.
Kaupo Kikkas. Hero
Teine pool sellest pikast protsessist on aga ilusam – justkui auhind aastate pikkuse pingutuse eest. Pika ettevalmistuse jooksul jõuab essents ja idee, mida sa oled aastaid „potis keetnud“, minna kangemaks – kui pildistad midagi juurde, tähendab see, et viskad midagi samal ajal ka välja. Nii muutubki see salajane segu aina paremaks. Jah, on projekte, mida saab kiiresti „valmis visata“, ja kontseptsioone, mida on vaja pauhti! ära pildistada, kuid suurejoonelisust ja võimsust lisandub siis, kui on piisavalt aega.
„Sisekosmoses“ on veidi maagiat, metafüüsikat, tumedat realismi, nukrat keskkonnahävinemise temaatikat, aga ka palju müüte, lugusid ja legende, mida ma omavahel miksin, kokku segan ja destilleerin. Mulle väga meeldis kirjanik Jan Kausi kommentaar – ta vaatas näitusel igat pilti kui novelli ja kogu näitust kui novellikogumikku või romaani.
Minu jaoks võimendas „Sisekosmose“ kogemust väga võimas heli.
Näitus on viis jutustada lugu ja ma olen valmis tegema kõik selleks, et äratada vaataja unistamise, mõtisklemise ja avastamise retseptorid.
Ma olen ise wagnerliku Gesamtkunstwerki austaja – mida rohkem me suudame vaataja meeli kaasata, mida külluslikumalt suudame väljapaneku koostada, seda rohkem me inimese sinna ka kaasa tõmbame. Viimased kaks näitust – „Ansel“ Arvo Pärdi keskuses ja „Sisekosmos“ Fotografiskas – on väga hästi õnnestunud ja suurt rolli selles on kandnud kvaliteetne heli. „Anseli“ puhul oli selleks Arvo Pärdi „My Heart is in the Highlands“ ja värske näituse puhul Sven Sosnitski kirjutatud spetsiaalne teos „Sisekosmos“.
Tööde vormistus, valgus ruum – need kõik aspektid töötavad ühe eesmärgi nimel.
See on üks põhjustest, miks kvaliteetse fotonäituse tegemine on nii paganama kallis ja miks omakorda on kvaliteetse fotokunsti ostmine kallis. Sageli arvatakse, et maalikunstnik näeb oma maaliga väga palju vaeva ja fotokunstnik teeb lihtsalt klõpsu. Kui aga mõelda selle töömahu ja kulude peale, mis kaasnevad näituse ettevalmistamisega, siis ma ei imestaks, kui raha ja ajamaht on mõne fotoväljapaneku puhul maalinäituse omast suurem.
Sinu mitmetes projektidest on läbivateks teemaniitideks olnud inimese ja keskkonna suhted ning üksindus. Kuidas me peaksime sinu arvates oma suhtumist loodusesse – ilma milleta me ju ei saa – igapäevases käitumises muutma?
Kes inimestest, kel on vähegi süda ja mõistus õige koha peal, ei tunne keskkonna pärast muret. Ja samas, võtku see esimene kivi, kes ise ümbritsevat keskkonda ei hävitaks. Ma sõidan ise samuti autoga tööle ja lennukiga välismaale, kuid samas me kõik otsime tasakaalu ja proovime olla võimalikult mõistlikud. Leian, et süütunne, mida meile üritatakse peale suruda, toob kaasa vaid vaimse tervise probleeme.
Ma proovin keskkonna suhtes käituda iga päev paremini kui eile, kuid kindlasti saaksin veel teha palju rohkem. Kuid mis siin salata – kunst oma olemuselt on egoistlik ja keskkonda hävitav tegevus. Selleks, et näitus seintel saaks olla, on jumal teab kui palju on CO2-te õhku paisatud ja materjali raisatud.
Kaupo Kikkas. Human Forest, 2018
Üksindus on teema, mida on sõnadesse raske panna ja see ongi võib-olla hea – see omakorda veenab, et kujutavat kunsti ja muusikat on tarvis, sest see kõnetab teisel lainepikkusel kui sõna.
Ma usun, et meil kõigil on oma sisemaailma pool ja avalik pool. Tulles tagasi näituse juurde, siis arvan, et „Sisekosmost“ kogeb vaataja oma sisemise poolega, mida ta ehk mitte kellegagi kunagi ei jaga.
Paljude kunstnike jaoks on loometöös väga suur roll rutiinil – harjumusel igapäevaselt maalida, joonistada, töötada. Millised on sinu loomerutiinid? Või oled neist vaba?
Mind hoiab rutiinis igapäevane töö ehk siis muusikute portreteerimine, ettevalmistused, planeerimine, fotode töötlemine, suhtlus, loengute planeerimine ja stuudio elus hoidmine.
Kui ma tegutsen aktiivselt mõne projektiga, siis loon endale kahesugust rutiini. Üks neist on lugemine ja ideede arendamine. Viimased tulevad teinekord öösel kingitustena – hopsti! ja sul on visioon valmis – ja teinekord sa töötad mõne mõttealgega aastaid.
Näiteks lennuk on väga huvitav paik. On tõestatud, et inimese emotsioonid on lennukis võimendatud – seda kinnitab üks eksperiment, kus inimestele näidati üht ja sama filmi nii õhus kui maa peal. Lennukis filmi vaadanutele tuli 15% suurema tõenäosusega pisarad silma. Lennates arenevad sageli mõtted lõpuni, seega proovin alati hoida käepärast kas paberit või telefoni, kuhu toksida ideede kasvamised ja arengud.
Teine osa rutiinist on seotud teostamisega. „Sisekosmose“ puhul on mitmed tööd tehtud modellidega, mis tähendab modellide leidmist, nendega läbirääkimist, suhtlemist, võttekohtade ja transpordi sünkroniseerimist. See on mitmes mõttes kunstikauge tegevus, rohkem nagu projektijuhi või produtsendi töö. Usun, et ideaalmaailmas kunstnikud ei tahaks selliste asjadega tegelda, kuid reaalsuses peab. Nii hoolitsevadki rutiini eest rutiinsed tegevused ja pigem on loometööks vaja aega leida.
Minu jaoks on väga oluline leida aega looduses liikumiseks ja looduses loomiseks, see on minu kui kunstniku tuum.
Kas ja kuidas tunnetad kunstnikuna vastutust rääkida oma loomingu kaudu ühiskondlikult olulistest teemadest?
Ma leian, et kunsti esimene dimensioon on see, et kunst peab kõnetama. Kui kunst ei kõneta, siis pole tegemist kunstiga. Me võime vaadelda eri definitsioone ja rõhutada tehnilisi oskuste ja meisterlikkuse tähtsust, kuid publik on kunsti osa ja on oluline teha loomingut, mis vähemalt kedagi kõnetab.
Kuid millisel teemal ja kuidas inimesi kõnetada? Aastakümneid, II maailmasõjast alates on koleduse, trauma, valu ja kiusu kaudu proovitud maailma parandada. Mina seda usku ei ole. Minu kreedo järgi peaks kunst tõstma inimese kõrgemale, mitte suruma teda mutta või lükkama trepist alla.
Ma proovin alati mõelda, kas mu ideed ja mõtted jõuavad kohale – kõnetamine on mulle väga tähtis, väga oluline osa tervikust.
Siiski näen ma palju sellist loomingut, mille puhul tajun, et autoril ei ole õnnestunud oma head ideed kohale viia. Siis võetakse armetu abimehena kasutusele pikad kuraatoritekstid, mis selgitavad, mida kunstnik mõtles ja öelda tahtis. Minu jaoks muutub kunst sellel hetkel täiesti mõttetuks. Milleks see teos üldse kuraatoriteksti ja inimese vahele panna, kui selle selgitamiseks on vaja sõna?
Poliitilisest või keskkonnateemalisest vastutusest olulisem on inimlik vastutus. Sa oled lihtsalt moraalne värdjas, kui sa ei ole valmis nõrgemate kaitseks sõna võtma, oled kiuslik või ütled, et sul on suva, mis keskkonnast saab. Täna on toimunud polariseerumine – paljud kunstnikud on läinud ekstreemsusesse, marksismi ja ultrafeminismi suunas, millele tekib ka vastuliikumine. Ma ei armasta äärmusi ja inimesena tahan alati sõna võtta, et maailm oleks parem koht, kuid ma ei leia, et kogu looming peab vastutusest lähtuma.
Kuidas sa enda akusid laed, meelt puhkad?
Loodus on minu jaoks kindlasti alfa ja omega. Viimaste keeruliste aastate jooksul looduse roll on muutunud aina tähtsamaks. Ma loen palju, proovin muusikat kuulata ning viimased paar aastat on mind massiüritustest täiesti eemale hoidnud. Ja mul on sellest kahju, sest ma tunnen kui keeruline on end sinna nüüd tagasi integreerida. See on nii isegi kontsertidega – tean, et pool saali ja lava on täis tuttavaid inimesi, kuid ma pigem kuulan mõnd kontserti Klassikaraadiost, sest ei suuda end sundida inimeste sekka minema. Aga ma proovin end siiski parandada ja taaskord minna. Sotsiaalsetele lõbukogunemistele minek on veel raskem, kuigi see pole alati nii olnud. See on muutunud ajas, ümbritsevast sõltumata, aga teisalt sõltuvuses viimasest paarist aastast.
Kelle loomingul Eesti kunstnikest silma peal hoida?
Meie seas on palju kunstnikke, kes käivad igapäevaselt nine to five tööl, aga on hingelt palju suuremad kunstnikest, kes Kultuurkapitali preemiaid saavad. Hea meelega vaatan ja kogen alternatiivset skenet. Kuid alternatiivsus ei pea olema kohutavalt avangardne.
Autoportree “One year of insanity”, 2021
Sageli arvatakse, et alternatiivne looming ei mahu selle pärast „kasti“ ära, et see on nii uuenduslik või teistsugune. See ei mahu aga „kasti“ sellepärast, et need, kes on „kastis“, hoolitsevad, et uusi juurde ei tuleks. Soovitan kõigil kaks korda mõelda, enne kui öelda, milline on kvaliteetne kunst, mis on parketikõlbulik või mis mitte. Soovitan otsida alternatiivset loomingut – see ei ole kuidagimoodi vähemväärtuslikum.
Kas ja kui palju oskavad sinu arvates eestlased lugu pidada fotokunstist? Millistest oma töödest ise kõige rohkem lugu pead?
Müügipotentsiaali mõttes on fotokunstil tohutult arenguruumi. Kui vaatame näiteks kunstioksjoneid, siis me ei näe seal fotokunsti praktiliselt üldse ja Eesti kunstikogujad on üsna vanamoodsad. Siiski võiks fotokunsti ostmist kaaluda, sest elusolevate fotokunstnike tööde ostmisel ja kogumisel on nii palju põnevaid dimensioone väga tuntud ja ammu surnud kunstnike tööde soetamise kõrval. Esiteks sa saad olla osa loomingust ning loomingut ja ka kunstniku elu kujundada. Sa saad nendest töödest nii palju rohkem teada ja kuulda lugusid nende valmimisest.
Teisalt võimaldab foto tailor-made lahendusi. Mõned kogujad ootavad maalijate käest pikisilmi õiges suuruses maali, mis sobituks elutuppa diivani kohale. Fotot on aga on võimalik vormistada niivõrd erinevalt, eri suurustes ja moel. See võib olla väike silmahaarav teos või hoopis mitmemeetrilise läbimõõduga foto.
Foto kui meedium on niivõrd rikkalik ja ma väga loodan, et Eesti saab siin läänemaailma, kus fotograafia on vallutanud oksjonimajad, kätte.
Oma loomingu ja eri tööde hingeläheduse kohta võin öelda, et mida rohkem aega ja ennast töödesse sisse panna, seda olulisemaks need saavad. Loodan, et ettevalmistatud näitusi õnnestub veel pikki aastaid eksponeerida – kulutatud energia ja panus on niivõrd suured, et oleks kurb, kui need jääksid lihtsalt kastidesse seisma.
“Collision of the Systems II” valmimine. Foto: kaupokikkas.com
Millised on järgmised projektid-näitused, mida publikul tasuks pikisilmi oodata?
Järgmine suur projekt tuleb välja 23.02.2023, kui Alexela Kontserdimajas kantakse ette Erki Pärnaoja suure sümfoonilise teosega koos tummfilm. Ehk et ma töötan selle raames liikuva pildiga, mis on kui fotode elustamine ja kus narratiiv luuakse iseseisvate kunstpeatükkide kaudu.
Lisaks teen vahetevahel ka teisi töid. Sõjapeegeldusena tegin teose “Collision of the Systems II”, kus kombineerisin üht oma fotot ja maalisin selle verega üle – ehk liigun vahepeal meediumites ringi. Ma ei arva, et kunstnik peab olema ilmtingimata truu ühele loominguviisile, kuid peab oma meediumisse suhtuma suure lugupidamise ja armastusega.
Vaata NOBA kunstiotsingust lähemalt Kaupo Kikkase töid
PS! Laupäeval, 2. aprillil toimub Kaupo Kikkasega Fotografiskas book talk, kus tuleb juttu näitusest “Sisekosmos” ja sellega kaasnevast samanimelisest raamatust.
