Piile looming on juba ammu rännanud üle Eesti piiride. Ta on osalenud kunstirühmituste Non Grata ja C.N.O.P.T. performance‘itel New Yorgis, Louisvilles Kentuckys, Berliinis ja Tallinnas ning olnud tegevuskunstigalerii Grace Exhibition Space residentuuris New Yorgis. Sel suvel anti Piilele üle Malle Leisi kunstnikuauhind, mis omistatakse Eestis tegutsevale naiskunstnikule, kes on end pühendanud kunstile, kulutades selleks pikki töötunde ning panustades kunstiteostesse tehniliselt ja kontseptuaalselt.
Hetkel valmistub Katrin Piile isikunäituseks, mis peaks publikuvalmis saama novembri teisel poolel. Ettevalmistus selleks käib aga Piile uues stuudios Põhjala tehaseses, kuhu ta aasta alguses kolis. „Põhjalast kuulsin esmalt oma õelt, kes oli Instagramis teiste esmaasukate postitusi näinud. Selleks ajaks oli mu vana stuudio jäänud piinavalt väikseks ja vajadus suurema ruumi järele aina kasvas. Põhjala tehas oli esimene koht, kuhu uut ruumi otsima läksin ja kohe ka leidsin. Tol hetkel oli maja veel tühi, ehitustööd alles algasid ja kauaoodatud kolimine toimus alles selle aasta jaanuaris.“
Et hetkel valmistub Piile stuudios isikunäituseks, on ta enda sõnul suhteliselt antisotsiaalne ega tea väga midagi naabritest ega tehase üritustest. „Kopli on mulle vägagi tuttav kant – lõpetasin Tallinna Kunstigümnaaiusmi. Kummalisel kombel pole 15 aasta jooksul siin palju muutunud, aga õnneks või kahjuks, see kauaks enam nii vist ei jää.” Õnneks leidis Piile näituseks valmistumise vahepeal aega, et täita väike ankeet – 13 küsimust!
Nimi: Katrin Piile
Kunstnik – kas elukutse või elu kutse: elu kutse
Vanus: 33
Kirkaim lapsepõlve mälestus: Mäletan lapsepõlvest erakordselt vähe. Esmalt meenub alatine poiste onni sissemurdmine ja igasugused puuotsast kukkumised. Enamasti ikka pea ees. Võib olla seetõttu nii vähe mäletangi.
Kunstipisikuga nakatas mind nakatumist ei mäleta, võib olla sündisin sellega.
Minu ideaalne hommik algab äratuskellata ja kui saan kohvi kõrvale rahulikult raamatut lugeda.
Inspiratsiooni (kunsti)loominguks ammutan ma… Oma loomeprotsessi kirjeldades, ei ole ma vist kunagi kasutanud sõna inspiratsioon. Pigem on tegu (visuaalsete) kinnisideede ja sundmõtetega.
K.Piile. Skulptor modelleerimas minu portreed
Lemmikmuusik/artist/lugu: Muusika maitse on mul suhteliselt eklektiline ja lemmikuid palju, kuigi mulle on korduvalt öeldud, et kuulan vaid surnud vanade meeste muusikat.
Aga kui pean ühe valima, siis selleks on Tom Waits (kes küll veel on elus), kuna tema 26. albumit võin järjest otsast lõpuni kuulata, ilma, et ära tüütaks.
Lemmikraamat: Üht kindlat raamatut ei suuda valida, lemmikuid taaskord liiga palju. Ära mainin aga Art Spiegelman’i „Maus’i“. Tegemist on esimese graafilise novelliga, mis võitis Pulitzeri. Lugesin seda küll viimati 10 aastat tagasi, aga mäletan, et pidasin seda tol hetkel geniaalseks teoseks.
Lemmikkangelane: Kangelased pole mind kunagi väga huvitanud, pigem tegelased, keda ei ole võimalik lihtsalt heaks või halvaks lahterdada.
Minu supervõime on perfektsionism, samas on see ka mu Achilleuse kand.
Teosed joonistuste sarjast Õnnelik luu.
Minu kõige suurem kunstielamus: Esimesena kerkis silme ette Laurentsiuse mastaapne maalinäitus “Dancing with Reality” Hyvinkää Kunstimuuseumis 2018. aastal.
Kui minust ei oleks saanud kunstnik, siis oleks ma sinnapoole teel.
Järgmisena saab minu loomingut vaadata 23. novembril Draakoni Galeriis, kui avan isikunäituse.
