Vastukaaluks kurioositeetide kabinettidest kasvanud akadeemilistele ja distsiplineerivatele asutustele on kaasaja kunstinäitused kui metafüüsilised maailmad, mis tõmbavad meid endasse ning kutsuvad meid omadel tingimustel näitusel osalema. Meil, st publikul pole enam suud suletud, me ei seisa enam kindlal kaugusel maali ees ega loe sildilt, mida teos meile öelda soovib. Kaasaegsetel näitusel osaleme aktiivselt väljapaneku loomisel, lihtsalt oma kohalolekuga.
Väljapanek “Halvad ideed” on valdavalt audiovisuaalne – kunstnikud on loonud videod teostest, mis on erinevatel põhjustel lõpetamata või avalikkuse ette viimata jäänud. Põhjuseid on mitmeid: ebakindel aeg, hirm publiku vastuse ees või lihtsad praktilised ja elulised takistused. Kunstinäituste mõistmiseks tuleb seal vähemalt korra viibida. Selleks, et see kogemus sind muudaks, tuleb istuda, kuulata ja kaasa mängida.
Näituse näol on tegu ekspositsiooniga, mille pildikeel ei kõnele vaatajale ainult seda, mida ta nägema peaks, vaid toimub interaktiivne suhtlus, mis kaasab ka publiku ja tekitab soovi olla kohal nii keha kui meeltega – kunstist on võimalik osa saada ning sellele aitavad kaasa tänapäevased tehnoloogiavormid. Installatsioon televiisori näol kutsub kohale, astu ligidale, pane endale kõrvaklapid pähe ja suhtleme, arutleme ühe halva idee üle!
Ekspositsioon Tallinna Linnagaleriis tõmbab tähelepanu kunstnike siseelule ning enda olemuse ümbermõtestamisele rasketes olukordades (antud näitel koroonaajaga toimetulekul). Näiteks on maski kandes on võimalik kaotada enda identiteet ja jääda anonüümseks. Identiteedi küsimus tõusis esile ka koroonaajal, kus maski kandmine oli üheaegselt nii vastutustundlik kui ka kohustuslik, mis on distsiplinaarühiskonnale omane võte. Seda mõtet illustreerib fotoboxi-laadne installatsioon, kuhu oli võimalik istuda ka minul, katta enda nägu maskiga ning esitada enda versioon “bad idea’st” . Nagu öeldes, et nüüd on võimalik riskida ja, et kunstnikuks olemine nõuab julgust. Proovi järgi – kas julged?!
Ekspositsioonide juurest tagaruumi liikudes ootab publikut ees kinoteatrilaadne skene, kuhu on selleks, et vaataja saaks halbu ideesid suuremalt ekraanilt jälgida, asetatud mugavad toolid. Vaataja on ümbritsetud suurte ekraanidega, mis püüavad vahetpidamata tema tähelepanu, esitades erinevaid audiovisuaalseid performance‘id. Nii nagu koroonaajal, kerkivad oluliste küsimustena üles aja ja liikumise motiiv. Bad idea, mida esitatakse meile ekraanilt, seab esikohale aja kaotamise. Seda korduvate liigutuste esitletakse kaudu, olgu selleks siis savi kuhjamine, miniatuurse poksimängu esitlemine või teki ja padjaga läbi korduvate keerutuste läbi üheks sulamine.
Aja kiirus kaotab oma olulisuse ja tõuseb esile hetke väärtus. Kui meil on liiga palju korduvaid liigutusi, mis ei kanna otsest eesmärki, kas see muudab nad kasutuks? Vaatajas tõusetuvad esile eksistentsiaalsed ja sügavamad küsimused sellest, kas ja kuidas on oluline meie kontakt ajaga. Nende küsimustega puutuvad kunstnikud kokku igapäevaselt oma loometöös. Kuidas üles leida midagi, mis on meie loomingus oluline ning mis on ka suurema publikuga jagamist väärt?
See idee on läbiv ka videoinstallatsioonis, mida illustreeris heliteos. Nii saame läbi audiovisuaalse käsitluse kaudu meieni toodud teise inimese kogemuse kaudu tunnetada, kuidas on end mere ääres liiva alla kaevata ning seal lihtsalt eksisteerida, ilma kõrgema eesmärgita. Pidev kaevamine ja liigutuste kordumine, sarnaselt meditatsioonivõimega, aitab meie meeltel lülituda rannaliivale ning kaevata auku, nii sügavale kui võimalik ning asetada end sinna nii sügavale kui võimalik.
Meie keha ja kogemus liiguvad koos kaevajaga. Pidevalt saatis mind mõte, kas see tegevus on oluline? Kus on selle mõte? Aga sellest hoolimata, tundus see intrigeeriv. Ja nii ma siis olin, pärast lugematu arv korduvaid liivaviskamisi koos kunstnikuga seal liiva all ning tundsin ülimat rahu. Aeglane kulgemine ajas annab võimaluse end ajas kaotada, mis annab puhkamise tunde. Ka koroonaaeg pakkus meile piisavalt selliseid hetki.
Näitusel “Halvad ideed” tõusid esile sellised küsimused nagu aja mõõde, liikumine, objekti olulisus. Näiteks Bad idea 11 etendab publikule pabernukkude kaudu, kuidas teistest nukkudest eraldumine muudab inimese objektiks ja seejärel “significantiks” – oluliseks –, jäädes koos teistega nukuvirna, ei tõuse aga inimese olulisus esile. Vastandpoolelt võib esile tuua ehitusmaterjali liikumine koos kraanaga – selle olulisus pääseb esile alles siis, kui see ei jõuaks õigesse kohta õigel ajal. Eraldumine ja liikumine on edasiviivad jõud ja tegevused, millele hakkaksime rohkem tähelepanu pöörama, kui me aeg ei oleks nii tihedalt igapäevaste harjumuspäraste asjadega sisustatud.
Väljapanek “Halvad ideed” näitas, et halvad ideed pole alati halvad ning et kui me ei peaks pidevat võidujooksu ajaga, märkaksime rohkem seda, mis ei kerki kohe esile, kuid on ikkagi elus oluline.
