Selline täpp on ideaalne tööriist nii kogenud kui alustavale kollektsionäärile, nii klassikalisema kui modernsema maitsega kunstisõbrale, nii erinevaid stiile miksivale eklektikule kui puhtaid jooni pooldavale minimalistile. Graafika võib olla sisult jutukas, kuid jääb alati vormilt väljapeetuks, seda saab eksponeerida ja vaadelda nii uhkes üksilduses kui kombineerida teiste teoste ja sisedisainielementidega. Nagu igal kunstiteosel, on igal graafilisel lehel oma lugu, kuid see ei konkureeri oma uue peremehe omaga, vaid ainult täiendab seda.
Vahel on arvatud, et just need „lehed“ ehk tõmmised teevad graafika võrreldes maaliga kuidagi vähemväärtuslikuks, et tiražeerimine kahandab teose aurat.
Selline arvamus on siiski ekslik, sest kuigi trükiplaat on sama, valmib iga tõmmis ikkagi eraldi, paberi pinnal on aimatavad nii värvijälje karakter kui kontuurid ja selle servas seisab kõrvuti eksemplaride arvuga aukohal autori signatuur.
Ning kuigi on tõsi, et tihti on graafikat nii luua kui soetada soodsam kui pronksskulptuuri või mitmeruutmeetrist õlimaali, ei ole seegi sugugi alati nii – mõelgem kasvõi Eduard Wiiraltile millimeetrikaupa läbitöötatud portreedele.
Et Wiiralti pärand tasub graafikamaastikul orienteerumisel tänini abiks võtta, osutab muuhulgas ka temanimelise preemia väljaandmisega kulmineeruv nüüdisgraafika näitus rahvusraamatukogus. Teiste seas on sel konkursil publikupreemia pälvinud näiteks ka Regina-Mareta Soonsein, kes kogub tuntust oma eriti töömahukate ja mastaapsete linoollõigetega, millest mitmed on ainueksemplarid. Soonseina kannustavates ajendites, nagu kaose ilu või mateeria lõhkumisel vabanev energia, näib olevat midagi sügavuti puudutavat, milleni artikli lõpupoole veel korraks tagasi tuleme. Nähtavasti just seetõttu on tema värskeim seeria „Kiraalsus“ tänaseks juba jupikaupa ka uued kodud leidnud. Järgmine võimalus sellise suurejoonelise graafikaga silmitsi seista tekib taas peagi Kunstihoone kevadnäitusel.
Leonhard Lapini seeria „Naine-Masin“ Hanna Karitsi elutoas. Omaniku foto.
Detailsus, filigraanne tehnika ja kontrastid on kolm peamist märksõna, millega iseloomustab graafikat kui tehnikat sisearhitekt Hanna Karits. Ning fookus, teema ja atmosfäär on need, mida kunst üleüldiselt tema pilgu läbi ruumile juurde annab. „Graafika konkreetsemalt loob sügavuse, luues vajaduse midagi lähemalt uurida, vaadelda,“ selgitab Karits, kelle kodusesse kogusse kuuluvad Leonhard Lapini kõrgtrükitehnikas tööd, mida ta on harjunud juba lapsepõlvest saati seintel nägema.
Vaatamata kümnendile mõjuvad need absoluutselt kaasaegselt ja aktuaalselt, ühtlasi andes interjöörile selle viimase lihvi.
Graafikuna tuntud, ent arhitektuurialase haridusega Lapini juurde jõuab oma mõtisklustes ka arhitekt Mihkel Urmet, kelle südames on graafikal eriline koht lihtsalt tänu joone ilule. „Meie töö on ju tavapäraselt presenteeritav algselt projektina, mis seisneb idee edasi andmises joontega – pole siis ka ime, kui Lapin leidiski sellest rohkem lohutust või eneseväljendamise võimalusi. Arhitektidki on graafikud, kuni hetkeni, mil reaalsus võib kõik ära rikkuda – hoone valmides ei ole ju sellel graafilisel liivamandala moodi teosel enam vajadust, mateeria kaduvus annab ruumi reaalsele elule.“ Kas pole selline mateeria teisenemine just see, mida Soonseingi oma hiiglaslikel gravüüridel tabada püüab?
Urmet leiab, et arhitektina kaldub ta olema „selline süngem ja salapärasem“ ning isegi siis, kui selle vastu võidelda, kipub elamisse kogunema musta värvi asju.
Niimoodi on minul vist ka graafikaga – tööd on suhteliselt must-valged. Olles suur Vonneguti fänn, leian ma ise lohutust iroonias ja komöödias.
Hetkel loovad tema kodus lohutavat salapära ja pakuvad silmarõõmu lisaks mitmetele maalidele nii Peeter Alliku linoollõike autorieksemplar kui Eduard Wiiralti pehmelaki proovitrükk ehk eriti erilised tõmmised. „Ma ise olen nende vahel näinud seoseid, mida tegelikult vist ei ole olemas,“ osutab ta artikli alguseski viidatud tõsiasjale, kuidas kunstiteosed hakkavad tasapisi oma elu elama ja vestlusi pidama.
Peeter Alliku „Ma jumaldan teadust“ Mihkel Urmeti magamistoas. Omaniku foto.
Nõuandeid graafika ostmiseks saab lugeda NOARis varemilmunud loost ja teoseid valida kunstiotsingust.
Tekst: Triinu Soikmets
