Käesolev näitus on läbilõige Piibe Arraku loomingust kuue kümnendi jooksul.

Grisli Soppe-Kahar on antud hetkel üks Eesti kunstivälja võimsamaid ekspressioniste. Tema jõuliste pintslitõmmetega suureformaadiliste teoste tonaalsus on viimasel ajal üha enam sumbunud, aga see ei näi esmapilgul viitavat otseselt negatiivse alatooniga sisule. Kujutatud grotesksed tegelased näiksid justkui osalevat mingit sorti rituaalis või mängus, kuigi toimuva olemus on hermeetiliselt suletud. Samas…

Installatsioon koosneb Põllu keraamilistest objektidest ja skulptuuridest, vitriinidesse koondatud toetavast kirjandusest ning Väli luuletustest. Erinevalt varasematest projektidest on sellel korral ka osa luulekatkeid omandanud orgaanilisema punutud välimuse ning seetõttu suhestuvad otsesemalt ülejäänud väljapanekuga.

Vastavalt Tartu Kunstnike Liidu liikmete kevadisele otsusele kujundab ja kureerib tänavuse aastanäituse Ruus, kes soovib luua arhitektuurselt ja kompositsiooniliselt tervikliku ning esindusliku näitusemiljöö, mis võimaldaks kunstil särada oma enda ilus. Näitusel osaleb 109 kunstnikku.

„A.S.T.A. 1.0 / Black Flag Shadow” on installatsioone, maale ja fotosid sisaldav Marco Laimre isikunäitus, mille aineseks on postapokalüptilised FPS-RPG tüüpi arvutimängud.

Teos “Oodates valgust” keskendub valgusele, mis hargneb juuksekarva paksuste kiirte võrgustikena ookeanide põhjades, mägedes, mullas. Tehnoloogiaga läbipõimunud ühiskondadele on valgus, milles voogab põhiline osa tänapäevasest infovoost, sama eksistentsiaalne kui päike taimedele. See valgus on muutunud geoloogiliseks, pressides end millisekundite ajel läbi mägedest, kommunikatsiooni ajel ookeanide hämarusest, tardudes lõppeks sinaka helgina…

Näitus toob vaatajate ette Kairo kümne loominguaasta jooksul valminud akrüülmaalide paremiku.

Väljapanek „Lambad” koosneb riiulitele reastatud inimpäid meenutavatest skulptuuridest ja fotost millel on jäädvustatud lambad.

Kunstnik sõnab oma installatiivse väljapaneku kohta järgnevat: „Vaatasin hämmeldunult ringi. Tolmurullid ja puru kleepusid mu naha külge. Proovisin neid minema pühkida. Vaadates enda silmadest välja, läbisin erinevaid keskkondi nagu hoov, sünnipäev, plastikust kasvuhoone, rohu mõju, aednike tüli, niiske roos, naalduvad varred, aastaringne suvila, üks tükk kusagilt mujalt, keha oli alati…

Näitusega kaasneb 232-leheküljeline eesti ja inglise keelne raamat „Helle Vahersalu. Lumi, rooste, värv”, mille tekstide autorid on Tiiu Talvistu, Kadri Asmer ja Reet Pulk-Piatkowska. Lisaks on raamatus mahukas intervjuu kunstnikuga ning ligi sada reproduktsiooni.

Johanson on varasemast peamiselt silma jäänud poolabstraktsete maalidega, mille värvid on sageli sordiini all ning mille tegevuskohad ja tegelased peituvad kusagil uduselt unenäolises maailmas. Sellel korral üllatab ta aga kirgaste ja päikeselisest energiast pakatavate maastikega, mille laiad pintslitõmbed annavad edasi looduses peituvat suvist mängulisust. Maailm on üks ilus koht!

Graafik Peegli ja keraamik Kriisa ühisnäitus on selge näide sellest, et suvisest „mitte midagi tegemisest” võib siiski midagi sündida. Näiteks pildirida ja hulk suurepärast keraamikat. Näitusetööde valik on seepärast ka suviselt kirju nagu lapitekk.

Näitus on õrnalt ulmeline, kuid keskmes on rohkem keskkond, linnaruum ja utoopiline olevik ehk optoopia. Nagu kosmiline tumeaine väljendub läbi gravitatsiooni, vaatleb antud projekt tumedaid jõude, mis sekkuvad me igapäevaellu ning ilmutavad end oma tahumatute tagajärgede kaudu.