Detsembris avati Draakoni galeriis Katrin Piile isiknäitus „Jänes, kes kukkus õhupalle täis basseini“. Nagu Piile varasema loomingu puhul, sai ka sel näitusel näha realistlikest objektidest vormilise abstraktsuse otsingut. “Õlimaalid ja (pastaka)joonistused kordavad ning muundavad kaht objekti, kuni kaob nende vormiline endaksolemine, suubudes lõpuks tühjusse või vormitusse. Piile tehniliselt kõrgetasemelised hüperrealistlikud tööd sisaldavad skulptuurile omaseid vormimänge ning fotole ja videole omaseid dokumenteerimise/ seriaalsuse käsitlusi. Hüperrealistliku maali- ja joonistustehnika töömaht mõjub idee edasiandmiseks absurdselt, kuid kunstist teebki väidetavalt vahel kunsti mõistuspäraselt õigustamatud valikud,” seisis näitusetutvustuses.
Mõned kuud enne näitust rääkis Piile, kes peab oma supervõimeks ja ka Achilleuse kannaks perfektsionismi, NOARile oma inspiratsioonist ning lemmikutest muusikas ja kirjanduses. Loe lähemalt
Ulmeline tulevikuvaade Lasnamäest
Joonistus- ja graafikakunstnik Britta Bennot huvitavad erinevad hübriidtehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja laiendamisel avanevad uued perspektiivid. Kunstniku viimaste aastate näitused toimivad seriaalselt, kujutades inimesejärgseid linnamaastikke. Neist olulisim on ehk isikunäitus „Düstoopiline Tallinn“ 2019. aasta suvel Tallinna kunstihoone galeriis, kus kunstnik vaatles kliimamuutustest pöördumatult mõjutatud tuleviku-Tallinna. Benno K
äistluste kontseptuaalseteks võtmesõnadeks on mälu, võim ja tähenduste kaduvus (varemed), kujutlemine (worlding), graafiku mõttetööriistad (kihiliselt mõtlemine) ning posthumanistlikud filosoofia suunad.
„Ruinenlust Lasnamäel“, mis oli end sisse seadnud Hobusepea galeriis, oli kui kui ulmeline tulevikuvaade inimesejärgsele linnamaastikule, kus džungel ja mägimaastik ühes tulevikuolenditega on üle võtnud magalarajooni varemed. Nauding varemete vaatamisest, Ruinenlust, on projitseeritud raske tähenduste koorma minetanud Lasnamäe linnaosale, millele vihjavad majamudelid nukuanimatsioonis ja joonistused ofortidel, justkui leiud iidsest tsivilisatsioonist.
Tallinna Kunstihoone “Olge te hoitud ja armastatud”
„Olge te hoitud ja armastatud“ tõi publikuni Dénes Farkasi, Tõnis Saadoja ja Jevgeni Zolotko loomingu koos suurendatud ja väljavalgustatud fotodega Prinzhorni kollektsioonist.
Näituse kuraatori Tamara Luuki sõnu esitevad meie oma ungarlane Dénes Farkas, meie oma venelane Jevgeni Zolotko ja meie oma eestlane Tõnis Saadoja vägeva läbilõike Eesti ühiskonna mitmekesisuse tagasihoidlikust potentsiaalist. “Neil kolmel, kes kõnnivad üksildastena, õnnestub iseendast rääkides rääkida millestki endast palju suuremast,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk.
Heidelbergi ülikooli psühhiaatriakliinikumi kuulsat Prinzhorni kunstikollektsiooni, kuhu kuulub 27 000 tööd: joonistusi, maale, kollaaže ja käsitöönäiteid normiväliselt mõtlevatelt, ühiskondlikesse arusaamadesse mittemahtuvatelt indiviididelt, ei olnud senini Eestis veel eksponeeritud. „Hullumeelne ilu“ – termin, mida Prinzhorni kollektsiooni töödest tehtud filmide ja näitustega seoses kasutavad mitme maa kultuuriinstitutsioonid – on häirinud ja saanud võimu kuritarvitamise ajendiks mitte ainult minevikus ja mitte ainult Saksamaal.
Ajal, mil ühiskond vaatab üle oma ellujäämise strateegiaid ja liigub aina suurema suletuse suunas, oli näitus pühendatud kunstile, mis teeb haiget ja tervendab, ning kunstnikele, kes annavad kuju ja muudavad nähtavaks.
Elust ideaalmaalilmas
Novembri keskpaigast on Tallinna kunstihoone galeriis avatud Benjamin Badocki ja Kaido Ole ühine väljapanek “Varblane peos”. Levinud stereotüüpe võimendades kujutavad kahe kunstniku teosed elu idüllilises ideaalmaailmas. Näitus, mis räägib pealiskaudsusest ja kadedusest, on saanud pealkirja laenatud ütlusest „Parem varblane peos kui tuvi katusel“, mis lühidalt tähendab, et ole õnnelik selle vähese üle, mis päriselt oma, mitte ära himusta seda, mis kätte ei ulatu.
Näitus on avatud 24. jaanuarini. Esialgu saab aga väljapanekuga tutvuda digigiidi kaudu.
Kuidas liikuda edasi, kui liikumine on võimatu?
Tallinna Linnagaleriis novembris keskel avatud Olesja Katšanovskaja-Mündi näitusel “Hetkes olemise jäljed” käsitleb kunstnik paigalseisu ja üleilmse kriisiaja ühiskonnamõjusid uudsest feministlikust vaatepunktist. “Näitus peaks andma mõtteainet, kas ehk pakuvad just seesugused ohuhetked võimaluse meil ümber kujundada suhe nii oma keha kui ka sotsiaalse kehaga, kuhu me kuulume. Ühtlasi uuritakse, kas on võimalik edasi liikuda siis, kui liikumine muutub olukorra tõttu võimatuks,“ kirjeldab näitust kuraator Corina L. Apostol.
Näituse jaoks loodud installatsioonide, etenduste ja audioteoste kaudu küsib kunstnik, kuidas võiksime oma tunnete, mõtete ja tegudega muuta paigalseisu- ja kammitsetusetunnet. Olesja paigutab naisekeha ja naiste kogemused vaadeldavate küsimuste keskmesse, uurides ühtlasi feministlikust vaatepunktist jälgi, mida keha tekitab.
Eesti abstraktsionismi grand old lady Solarise galeriis
Suvel avatud Solaris galerii tõi neljanda väljapanekuna publikuni Eesti abstraktsionismi grand old lady Lola Liivati viimase kolme aasta loomingu. Koostöös Viinistu Kunstimuuseumiga olid näitusel “Abstraktse maali värvikõne” eksponeeritud ka teoseid autori erinevatest loomeperioodidest. Kunstiteadlase Liisa Kaljula sõnul esindab Lola Liivat vana elutarka naist ja selline loojapositsioon on meie ühiskonnas väga haruldane. “See ei ole isegi päris eestilik maalikunst, mida ta esindab. Siin on teatavat eksootikat, julgust, mida meie põhjamaises kunstis leidub harva.”
Fotod: Andra Orn
